Väljasoolamine

Kas seep on küps väljasoolamiseks?

Seebi küpsust prooviti keetu taldrikule või muule külmale asjale tilgutades. Kui segu oli kuumalt läbipaistev ning jahtudes tõmbas vaid õige pisut häguseks, kusjuures hangunud tilga ümber tekkis õrn valge piirjoon, võis arvata, et seep on valmis. Kui ka kuum seebilahus oli hägune või ümbritses jahtunud seebitilka hall joon, ei olnud kogu rasv veel seebistunud ja seebilahust tuli edasi keeta. Võis ka juhtuda, et jahtunud seebitilk kattus üleni valgete kristallidega. Sel juhul oli seebiliimis liiga palju leeliselist ainet ning segule pidi lisama rasva ja keetma seda veel kuni rasvade täieliku seebistumiseni.
Väljasoolamise eesmärk oli eraldada valmisseep seebipärast ja seep saaks seega selgem. Valminud seebisegu tasasel tulel keetes lisati väikeste koguste kaupa soola. Segu muutub sealjuures esialgu vedelamaks, siis aga hakkab seep tasapisi pinnale tõusma. Segu nõrgalt keetes lisati sellele järk-järgult kogu retseptis ettenähtud sool. Kui soola lisati liiga kiiresti, võis juhtuda, et seep kogunes pinnale liiga ruttu ja klimpidena, tekitades poorse massi, milles seebiosakeste vahele jäi liiga palju aluslahust ja millest ei saadud kvaliteetset hästivahutavat seepi. Kui väljasoolamine oli lõpetatud, lasti seebil jahtuda ja hanguda.
NB! Hästisoolatud seep lööb sõrmega proovides labida küljest lahti, vähesoolatud seep jääb tihedasti labida külge.