SEEBI AJALUGU ja SEEBITEGU

Seep on pesemisvahend, mille efekt tuleneb vees lahustuvatest rasvhappesooladest.
Seep on üks vanemaid pesemisvahendeid. Seda hakati valmistama umbes 2000 aasta eest, esialgu tuhast ja rasvast, hiljem soodast  ja rasvast. Seebi valmistamine suuremates kogustes sai võimalikuks alles 18. sajandi lõpul, mil avastati viis sooda tootmiseks keedusoolast.
Seepi valmistatakse väga paljude sortidena: majapidamis-, sauna-, tualett-, laste-, kosmeetilised ja ravimseebid. Tualettseepidele lisatakse mitmesuguseid värv- ja lõhnaaineid, ravimseepidele mitmesuguseid ravimeid (tõrv, vaik, glütseriin jt).

Seebi kvaliteet oleneb valmistamiseks kasutatavatest rasvainetest ja lisanditest.
Seepi saab ka herneste ja ubade keeduveest, millele on lisatud soodat
Rasvhapete naatrium või kaaliumsoolade seguna puhastab seep nahka ja kõiki pestavaid esemeid mustusest eelkõige tänu vahule. Just vaht seob endaga mustuse ja mikroobid, mis veega loputamisel ära uhutakse. Mikroobe surmavat ehk desinfitseerivat toimet seebil pole.
Tavalise (pesu)seebiga pole imikut kunagi pesta soovitatud. Kunagistes arstiraamatutes lubati vaid leiget vett kasutada. Hiljem tuli käibele lasteseep, milles tavalisele seebile oli lisatud boorhapet. Sellega muudeti seebi reaktsioon nahale sobivalt kergelt happeliseks. Kuid just viimasel ajal on boorhappel avastatud kestval kasutamisel rida kahjustavaid omadusi ja selle aine kasutamist (ka toiduainetööstuses, meditsiinis jm) on oluliselt piiratud.

 Ajalugu

Eestis omandati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal sakslastelt. Kodudes keedeti seepi 19. sajandini loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhalehelises. Lehelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi . Taludes kasutati omakeedetud seepi veel peale II Maailmasõda.

Vanasti tohtis seepi kulutada ainult peapesemiseks. Muu keha pidi leppima tuha ning vihaga. Igal laupäevaõhtul pesti ennast tuhalehelisega puhtaks. Vanasti olevat naised pidanud oma meeste pead puhtaks pesema. Sellest on tulnud ka ütlus poissmeeste kohta: “Tal pole ju veel peapesijat.” Ka pesu pesti ainult lehelisega, ilma seebita.

Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning ära kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasva kasutamine. Hülgerasvast tehtud seep oli must ja haises vängelt, kuid pesi hästi plekid välja. Tihti keedeti seebiks ka surnud loomad. Lambarasv läks küünalde valmistamiseks.

Seebikeetmisprotsess koosnes kolmest etapist. Rasvade seebistamist oli soovitav alustada mitte liiga kange leelisega vaid osa hiljem juurde lisada; muidu võis juhtuda, et kogu rasv ei seebistunud. Edasi toimus seebi väljasoolamine jällegi lisades soola portsjonite kaupa ja seejärel seebi puhtaks ehk klaariks keetmine. Kui keetmine oli lõpetatud, lasti seebil pajas jahtuda. Pärisseep kogunes peale ja hangus tahkeks, seebipära ehk soop jäi alla. Seebist lõigati noaga tükid, mis pandi soojemasse kohta vähemalt kuueks nädalaks kuivama. Saadud seep kõlbas tarvitada aastaid ja isegi aastakümneid.

Keemikutarkust: Rasvade (glütserooli triestrid C11–C19 alifaatsete rasvhapetega) seebistamisel tekivad vees lahustuvad rasvhapete soolad, mis kihistatakse väljasoolamisega:
RCOOCH(CH2OCOR)2 + NaOH → Rasvade seebistamine → 3RCOO-Na+ + HOCH(CH2OH)2

Seebi keetmine

Seebikeetmine on meile tulnud arvatavasti keskajal sakslaste käest, varem tuntud juba Vana-Idas. Enne seepi kasutati leelist. Vanasti tarvitati palju loomarasvast kanges leelises keedetud seepi, kuigi searasv pidi parem olema ja sellest tehtud seep rohkem vahutama.

Seebikeetmise esimeses etapis lahustati rasvu, keetes neid tuhaleelises, hiljem, XIX saj teisel poolel, seebikivi (NaOH) lahuses. Keedeti seni, kuni keedus muutus esialgu piimjaks, siis paksenes ja hakkas mõla külge kinni jääma. Leelist tuli keedusele lisada osade kaupa, mitte korraga. Seebi küpsust prooviti segu taldrikule või muule külmale asjale tilgutades. Kui segu oli kuumalt läbipaistev ja jahtudes tõmbus pisut häguseks, tekkis selle hangunud tilga ümber õrn piirjoon, mis tähendas, et seep on valmis. Väljasoolatud seep tuli nüüd puhtaks ehk klaariks keeta. Liigne vesi auras seebi pinnalt ära. Jahtumise käigus tekkisid seebi pinnale suured mullid, keedeti seni, kuni need kadusid, seejärel jäeti seep patta hanguma. Jahtunud seep lõigati lahti ning pandi kuiva ja sooja kohta vähemalt pooleks aastaks. Pärast sellist seismist oli seep valmis. Keedunõu põhja jäänud seebipära ehk soop kõlbas hästi mustemate riiete ja põranda pesemiseks. Perenaistel oli vanal ajal kombeks saada palju seepi, pööramata tähelepanu seebi headusele.

Parim seep pidavat tulema hülgerasvast, see vahutab hästi. Vaesematel aegadel aga olevat kuulu järgi saartel seepi keedetud ka silgust. Võib arvata, et hästi see ei lõhnanud!

Materjal ja abivahendid:

Vaja läheb sea- ja/või loomarasva, seebikivi (NaOH) või kanget tuhalehelist ja soola. Keedunõuks sobib malmist või roostevabast terasest pada või pott, segamiseks metallist või puust suurem ja tugevam lusikas või mõla.
Loomarasva all peetakse silmas eeskätt veiserasva. Üksnes loomarasvast keedetud seep vahutab vähe ega lahustu hästi külmas vees. Searasvast valmistaud seep on tiheda püsiva vahuga ja pehme ning lahustub vees hästi, kuid vanasti peeti puhast searasva seebikeetmiseks liiga hinnaliseks. Odavamate seepide tegemiseks ei kasutatud seda üldse. Eestis tarvitati tavaliselt sea- ja loomarasva koos. Tänapäeval sobib seebikeetmiseks ka poest ostetud searasv.
Seebikivi (NaOH) on valge kristalne aine, mis lahustub vees kergesti, vee temperatuur seejuures tõuseb. Seebikivilahus on läbipaistev värvitu vedelik, mis sõrmede vahel hõõrudes tundub libe. Söövitav! Õhuga kokku puutudes muutub seebikivi osaliselt soodaks.

Tegemine

Seebikeetmisprotsess koosnes kolmest etapist: rasvade seebistamine, seebi väljasoolamine ja seebi puhtaks ehk klaariks keetmine. Valmiskeedetud seep hangus tahkeks.

1. Rasvu seebistati, keetes neid seebikivilahuses või kanges tuhalehelises, kuni keedus muutus esiteks piimjaks ning seejärel aegamööda aina paksemaks, hakates lõpuks mõla külge kinni jääma. Mida puhtam ja värskem oli rasv, seda raskem oli seda seebistada. Siinjuures oli abiks valmisseebi lisamine rasvadele. Looma- ja searasv seebistuvad kergemini lahjemas leelislahuses. Seetõttu pidi esialgne leelislahus olema lahjem ning kui seebistumisprotsess on alanud, st seebilahus muutunud piimjaks, võis lahuse leeliselisust pisitasa suurendada lahust osade kaupa juurde valades. Liiga järsult leelist lisades võis juhtuda, et kogu rasv ei seebistunud.

Seebi küpsust prooviti keetu taldrikule või muule külmale asjale tilgutades. Kui segu oli kuumalt läbipaistev ning jahtudes tõmbas vaid õige pisut häguseks, kusjuures hangunud tilga ümber tekkis õrn valge piirjoon, võis arvata, et seep on valmis. Kui ka kuum seebilahus oli hägune või ümbritses jahtunud seebitilka hall joon, ei olnud kogu rasv veel seebistunud ja seebilahust tuli edasi keeta. Võis ka juhtuda, et jahtunud seebitilk kattus üleni valgete kristallidega. Sel juhul oli seebiliimis liiga palju leeliselist ainet ning segule pidi lisama rasva ja keetma seda veel kuni rasvade täieliku seebistumiseni.

2. Väljasoolamise eesmärk oli eraldada valmisseep seebipärast. Valminud seebisegu tasasel tulel keetes lisati väikeste koguste kaupa soola. Segu muutub sealjuures esialgu vedelamaks, siis aga hakkab seep tasapisi pinnale tõusma. Segu nõrgalt keetes lisati sellele järk-järgult kogu retseptis ettenähtud sool. Kui soola lisati liiga kiiresti, võis juhtuda, et seep kogunes pinnale liiga ruttu ja klimpidena, tekitades poorse massi, milles seebiosakeste vahele jäi liiga palju aluslahust ja millest ei saadud kvaliteetset hästivahutavat seepi. Kui väljasoolamine oli lõpetatud, lasti seebil jahtuda ja hanguda.

3. Väljasoolatud seep võidi keeta puhtaks ehk klaariks. Seejuures seebistusid viimased vabad rasvaosakesed ning ka üleliigne vesi auras seebisegust ära. Puhtakskeetmise ajal tekkisid seebi pinnale suured lõhkevad mullid ning seebimass tõusis. Keedeti seni, kuni mullid kadusid ja seep lõpetas tõusmise. Saadud seebimass oli tihe ja ühtlane. Seejärel kuumutamine lõpetati ja jäeti seep seisma, et tekkinud soop korralikult eralduks ja põhja vajuks.

4. Valmiskeedetud seep jäeti patta jahtuma ja hanguma. Kui keetmine oli lõpetatud, lasti seebil pajas jahtuda. Päris seep kogunes peale, seebipära ehk soop jäi alla. Kui seebikraam oli puhas, st sooled sõnnikust hoolikalt puhtaks pestud, tuli musta seepi vähe ja kollast saadi peaaegu kogu pajatäis. Jahtunud seep lõigati tükkideks ja pandi ahju peale, truubiäärele või mujale soojemasse kohta kuivama. Soopa kasutati mustemate riiete ja põrandate pesemiseks.
Hangunud seebist lõigati noaga tükid, mis pandi ahju peale, truubiäärele või mujale soojemasse kohta vähemalt kuueks nädalaks kuivama. Valmisseep kõlbas tarvitada aastaid ja isegi aastakümneid.