Lehed

reede, 11. september 2009

Lehelis, lehelisega pesemine

Lehelis ehk puutuhaleotis on väga vana pesemisvahend, mida valmistati peamiselt lehtpuutuhast, parim oli kasepuutuhk. Tuhale valati peale tuline vesi ja segati. Mõne aja pärast lahus selgines ja peale tekkis libeaine.

Eestis tehti lehelist peamiselt kasetuhast, mõnikord ka lepa-, saare- või kadakatuhast. Vahel segati tuha hulka ka lupja. Villaste asjade vanutamiseks tehti lepalehelehelist. Lehelis sobis linaste kangaste pesemiseks. Puuvillaste riiete jaoks polnud tuhalehelis hea, kuna muutis kanga kollaseks.

Materjal: Lehtpuutuhk ja kuum vesi; soovi korral ka riidest kott tuha keetmiseks või hõre riie lehelise kurnamiseks.

Tegemine: Lehelise tegemiseks sõeluti tuhast välja söed ja sõmerad tükid ning kallati tuhale peale kuuma vett või pandi see koos kotiga patta keema. Seejärel jäeti tuha ja vee segu seisma - jahtuma ning selginema. Jahtunud lehelis võidi kurnata läbi hõreda riide. Kui ei kurnatud, võeti kasutusele ainult vedelik põhja settinud tuha pealt. Lehelist tehti ainult külmast tuhast, sest arvati, et kuumast tuhast valmistatud lehelis teeb pesu pesemise ajal käed kibedaks. Pesemiseks võeti soojendatud lehelist veega pooleks. Seebilehelis pidi olema nii kange, et sellesse asetatud kanamuna põhja ei vajunud.

Selle jaoss akati eelmisel päeval lipet tegema. Olli vaja hääd puutuhka. Pidi olema lehtpuu tuhk. Kuusepuu tuhk oli kerge ja tolmune. Lipetegemine oli ka oma ette kunss. Ku kuivale tuhale panti pääle mitte peris kiib vesi, siss lipe ess selgu ära. Ku panti peris kiib vesi, siss võts käe katik ku palanes. Ku tuhk tetti enne külmaveega niiskes ja panti pääle peris kiib vesi. Lipe selgusi ruttu ja es palule ka. Ku tuhk oli ära autet ja jahtunu, panti pääle peris külma vett. Nõnda mitu kõrda ku lipet vaja ole.

Karksi, 1973

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar