VANAST SEEBIST UUS
retsept järgmine: võtta 1kg valmiskeedetud seepi, sulatada see umbes 3 l vees ja keedetakse tasasel tulel 3/4 tundi, lisatakse siis 1 klaas head paksu hapukoort ja keedetakse veel samapalju aega.
Kati lisas, et tingimata ei pea panema nii palju vett. Kui seebisegu läheb vedelamaks vähema koguse veega , on vast parem. Kuivab vähem kokku.
Loomsest rasvast keedetud seepe veidi tänapäevasemaks
Loomsest rasvast tehtud seep riivida riiviga peenemaks.
Asetada see mass vanni, millele lisada vaid veidi vett.
See seebivann asetada aga omakorda veevanni, mille vesi keema ajada ja keeta (põhimõte umbes selline, nagu želatiini sulatamisel).
Kui seep on sulanud ja veidi jahtunud, on aeg hakata kätega seebipätsikesi vormima (või valada vormidesse).
Nüüd on õige aeg lisada omale meelepäraseid lisandeid = õlisid ja värvaineid, ka taimelehti-õisi.
Kuna loomsel seebil on oma spetsiifiline lõhn, siis õrnad lillelõhnad ei sobi.
Pigem tugevamad ja vürtsikamad lõhnad.
Kui seepidele on antud meelepärane vorm, siis jätta seebid ca 1-2 nädalaks kuivama, et seebimassile lisatud vesi aurustuks.
* Seepide riivimise asemel võiks katsetada ka seepide paaripäevast eel-leotust, et siis suurematelt seebitükkidelt oleks kergem kihiti seepi kätte saada.
reede, 11. september 2009
Seebimassist seebi tegemine - algallikas ei meenu
Vaja läheb seebimassi - läbipaistvat või läbipaistmatut -, vormi ja soovi korral ka kaunistusi ja seebivärve.
Tükkideks lõigatud seebimass tuleb panna kaussi, see omakorda pliidil mulisevasse veenõusse. Seebimassi sulatamiseks veevannis kulub umbes pool tundi.
Sulanud massi võib toonida eri värvidega. Müügil on sinist, punast, kollast ja rohelist värvi, mida võib ka omavahel segada.
Seebimassi tuleb segada ettevaatlikult, muidu läheb see vahtu ja pärast on seebi sees mullid.
Soovitud toonis seebimass kallatakse vormi, olgu siis spetsiaalsesse seebivormi või näiteks kipsivormi, aga miks mitte ka sobiva kuju ja suurusega liivavormidesse.
Vedel seebivaht jahtub ja tardub paremini, kui viia vorm külma. Väikeses vormis kulub jahtumiseks viis kuni kümme minutit.
Omavalmistatud seepi võib kaunistada spetsiaalsete seebist valmistatud merekivikeste või lillekestega, mida leiab poest, aga sellele võib lisada ka veidi litreid või sädelust.
Kui teha ühe ja sama vormi sisse kaks ühesugust seepi ja voolida nende pinnad hästi sirgeks, võib pooled hiljem vedela seebimassi abil kokku liimida. Nii saab ruumilise südame, merekarbi või muu kujuga seebitüki.
Lisaks: Lihtne glütseriiniseebi retsept
Tükkideks lõigatud seebimass tuleb panna kaussi, see omakorda pliidil mulisevasse veenõusse. Seebimassi sulatamiseks veevannis kulub umbes pool tundi.
Sulanud massi võib toonida eri värvidega. Müügil on sinist, punast, kollast ja rohelist värvi, mida võib ka omavahel segada.
Seebimassi tuleb segada ettevaatlikult, muidu läheb see vahtu ja pärast on seebi sees mullid.
Soovitud toonis seebimass kallatakse vormi, olgu siis spetsiaalsesse seebivormi või näiteks kipsivormi, aga miks mitte ka sobiva kuju ja suurusega liivavormidesse.
Vedel seebivaht jahtub ja tardub paremini, kui viia vorm külma. Väikeses vormis kulub jahtumiseks viis kuni kümme minutit.
Omavalmistatud seepi võib kaunistada spetsiaalsete seebist valmistatud merekivikeste või lillekestega, mida leiab poest, aga sellele võib lisada ka veidi litreid või sädelust.
Kui teha ühe ja sama vormi sisse kaks ühesugust seepi ja voolida nende pinnad hästi sirgeks, võib pooled hiljem vedela seebimassi abil kokku liimida. Nii saab ruumilise südame, merekarbi või muu kujuga seebitüki.
Lisaks: Lihtne glütseriiniseebi retsept
Seebile lõhn ja värv: kellegi blogist... ei mäleta praegu
• Kui lusikaga segades tekivad kreemjad jooned, mis ei vaju laiali, on paras aeg lisada segule soovitud taimed või muud lisandid (näit. tõrvaõli).
• Kui seebimass joonistab ehk on piisavalt tihke ja viskoosne, nii et nõristades jäävad lahusepinnale jutid, on aeg lisada eeterlikud õlid ja taimeosakesed.
-----------*----------
Seebi valimisel on värvi ja vahu kõrval järgmine tähtis märksõna seebi lõhn. Paljud valivadki oma seebi peamiselt aroomi järgi, kusjuures tugevam lõhn ei tähenda kindlasti paremat kvaliteeti. Inimeste lõhnataju on ka väga erinevalt välja arenenud.
Vanimad seebis kasutatud aroomid on viiruk, mürr, rosmariin ja sidrun. Tänapäeval on aga valik ääretult lai ja põhimõtteliselt eristaksin nelja suunda:
Taimede kasutamine seebis – kange teena, õlileotisena või peeneks jahvatatuna – annab seebile suhteliselt tagasihoidliku aroomi. Lisaks veel huvitava tekstuuri.
Eeterlikud õlid. Neid on kerge kasutada ja nad annavad lisaks aroomile ka nahka ja hinge parandava toime. Eeterlikke õlisid saab hästi omavahel segada ning sedamoodi teha nahka hooldavaid või meeleolu parandavaid seepe. Väga kergesti lenduvad eeterlikud õlid püsivad seebis kauem, kui kasutada ka looduslikku fiksaatorit (apelsinikoored, kannikesejuurepulber jne).
Parfüümõlid. Kui tahta teha täiesti looduslikku seepi, siis pole parfüümõlidel muidugi seebikatlasse asja. Kuid vahel tahaks ka teisi asju proovida … Igal juhul on seebikeetmisel õige kasutada ainult neid parfüümõlisid, mida tootja on selleks otstarbeks selgesõnaliselt lubanud. Siis on kindel, et me oma nahale viga ei tee ja ühtlasi saame ka teada, kuidas täpselt neid õlisid seebisse doseerida ning kuidas nad seebistumisprotsessi mõjutama hakkavad.
Minule isiklikult meeldivad nö. sisuga seebid, olgu selleks sisuks siis ravimtaimed, köögiviljad või lihtsalt lilleõied. Taimed lisavad seebile värvi, konsistentsi ja vähesel määral ka aroomi ning aitavad kaasa rohkema vahu tekkele. Märkusena olgu öeldud, et taimed seebis toetavad mõningate nahahädade ravi, kuid ei asenda arstivisiiti. Kuigi – erand kinnitab reeglit …
Püüan kõik seebiteoks vajaminevad ravimtaimed kasvatada isevõi puhtast loodusest korjata, kuid kui see pole võimalik, ostan taimi usaldusväärsetelt ravimtaimede korjajatelt Põlvamaalt. Minu lemmikuteks on piparmünt, meliss, saialill (mis säilitab alati oma kauni oranži tooni), salvei, rosmariin. Samuti on kenad ja kasulikud roosiõielehed.
Põhimõtteliselt võib seebi sisse panna kõiki taimi, mida kõlbab süüa või millest teed keeta. Peale selle on veel olemas nö. köögiviljaseebid. Need on enamasti sellised, kus vedeliku moodustab kas täiesti või osaliselt mingi püreeritud aedvili: kurk, porgand, punane peet jne.
Üks klientide seas väga populaarne seep on tõrvaseep. Selle männitõrva ostan küll sisse, seni on parim tõrv tulnud Siberist, kuid ka Eestis aetud männitõrvaga on hea seepi teha.
Kaer (Avena sativa) Kasutatakse peenestatud kaerahelbeid ja kaerajahu. Kaera kasutatakse välispidiselt selliste nahaprobleemide puhul nagu sügelus ja ekseemid, taim mõjub puhastavalt ja ärritust leevendavalt. Aitab ka liigse higistamise korral ning on sügavniisutava toimega.
Kummel (Matricaria chamomilla): Kasutatakse kummeliõisi (jahvatatud) või oliiviõli baasil tehtud leotist. Kummel mõjub ekseemide ja sügeluse puhul nahale põletikku vähendavalt, ravib haavu ja rahustab.
Lavendliõied (Lavandula angustifolia) : Ka lavendlist kasutatakse õisi või õlileotist. Välispidiselt kasutatakse lavendlit (eriti eeterlikku õli) kergete põletuste, haavade ja löövete korral; lavendliõitel on antiseptiline ja lihaspingeid leevendav mõju.
Patshulilehed (Pogostemon cablin): Kasutatakse peenestatud või jahvatatud lehti. Välispidiselt akne ja ekseemide korral, taim kiirendab naharakkude uuenemist ja peletab putukaid.
Petersell (Petroselinum crispum): Kasutatakse kuivatatud taime. Sisaldab palju vitamiine, on põletikuvastase toimega ja pidurdab oksüdatsiooniprotsesse, varjab teisi lõhnu, mõjub puhastavalt ja nahka pleegitavalt.
Piparmünt (Mentha piperita): Kasutatakse peenestatud lehti või kanget teed. Aitab ekseemide ja nahaärrituste puhul, taim mõjub antiseptiliselt ja jahutavalt.
Rosmariin (Rosmarinus officinalis): Kasutatakse pulbriks jahvatatud rosmariiniokkaid või kanget teed (koos teiste ravimtaimedega). Välispidiselt kasutatakse rosmariini lihaskrampide puhul – ta elustab, parandab vereringet ja ergutab nahka. Ettevaatust epilepsia, kõrge vererõhu ja raseduse esimese trimestri korral!
Rooibostee (Aspalathus linearis): Kasutatakse kanget teed. Tee sisaldab aineid, mis usutavasti pidurdavad vananemisprotsessi. Oma kodumaal – Lõuna-Aafrikas – kasutatakse taime nii sees- kui välispidiselt allergiate ja ekseemide puhul.
Raudrohi (Achillea millefolia): Raudrohuga ravisid juba Rooma leegionärid oma haavu ja ka tänapäeval kasutatakse taime samal otstarbel. Tal on hooldav, antibakteriaalne mõju.
Saialill (Calendual officinalis): Kasutatakse kollaseid õielehti. Saialill on rahvameditsiinis tuntud kui erinevate nahahädade - punetav ja/või põletikuline nahk, akne, lööbed, mähkmedermatiit – ravija. Saialill mõjub põletikku pärssivalt, antiseptiliselt ja antimükootiliselt.
Salvei (Salvia officinalis): Salveid võib kasutada peenestatud/jahvatatud kujul, aga ka teena või õlileotisena. Seebis mõjub salvei nahka pinguldavalt, antiseptiliselt ja desodoreerivalt.
Sidrunmeliss (Melissa officinalis): Kasutatakse peenestatud/jahvatatud lehti või teed. Antidepressant. Välispidiselt saab kasutada esmaabivahendina lõikehaavade ja putukahammustuste korral, kuna ta on viirusevastase toimega ja meeleolu parandav.
Kannikesejuurepulber: Kasutatakse pulbriks jahvatatud juurt, mis seob seebis kergesti lenduvaid eeterlikke õlisid, nagu nt tsitruselised jne.
TEISED LOODUSLIKUD LISANDID
Aedporgand (Daucus carota var. sativa) - Kasutatakse nii porgandimahla kui pehmekskeedetud ja püreeritud porgandit, samuti porgandiseemneõli. Sisaldab palju beetakarotiini ja antioksüdante, vitamiine ja mineraale. Annab seebile kena värvitooni.
Kurk (Cucumis sativus): Kosmeetikas leiavad kasutust nii kurgimahl, -viljaliha, -koor kui -seemned. Kurgimahl on iidsetest aegadest tuntud näonahka toniseeriva, puhastava ja noorendava vahendina.
Kohv - Puhastab nahka surnud rakkudest, seega sobib jahvatatud kohv koorivatesse seepidesse. Kohvil on desodoreeriv ehk halbu lõhnu eemaldav toime.
Männitõrv - Oli juba vanasti hinnatud ravim. Seda määriti peale nahahaiguste ja -hädade ning isegi hambavalu puhul. Vaiku – mida on nimetatud ka põletamata tõrvaks või tooreks tõrvaks – on mitmed soome sugu rahvad kogunud ja kasutanud. Seebi sisse panduna aitab tõhusalt psoriaasi ravimisel.
Mesi - Niisutav ja pehmendav vahend, antiseptiline ja bakterivastane. Seebile lisab vahtu.
Mesilasvaha- Toimib seebis nagu looduslik konservant, pehmendab nahka.
Meresool - Selles on palju mineraale, vereringet stimuleeriv, nahka pinguldav. Teeb seebi kõvemaks. Suures koguses kuivatab nahka liialt.
Ravimuda - Muda kiirendab naha uuenemisprotsesse, parandab vereringet ja tal on antibakteriaalne toime. Muda ja mineraalsoolad leevendavad tõhusalt psoriaasi, aknet, ekseeme. Samuti aitab muda leevendada lihasevalusid, reumat ja artriiti. Seebis annab kooriva efekti.
Ravisavid - Kasutatakse rohelist, punast, roosat, kollast, valget savi; ka laavamulda. Savi klaarib ja pinguldab nahka, ka mõjub ta nahka rahustavalt. Peale selle seob hästi eeterlikke õlisid seebis.
Šokolaad -Tänu kakaovõisisaldusele nahka toitev ja hooldav; sellega saab hästi marmoreerida ning sobib vaniljeseepidesse.
• Kui seebimass joonistab ehk on piisavalt tihke ja viskoosne, nii et nõristades jäävad lahusepinnale jutid, on aeg lisada eeterlikud õlid ja taimeosakesed.
-----------*----------
Seebi valimisel on värvi ja vahu kõrval järgmine tähtis märksõna seebi lõhn. Paljud valivadki oma seebi peamiselt aroomi järgi, kusjuures tugevam lõhn ei tähenda kindlasti paremat kvaliteeti. Inimeste lõhnataju on ka väga erinevalt välja arenenud.
Vanimad seebis kasutatud aroomid on viiruk, mürr, rosmariin ja sidrun. Tänapäeval on aga valik ääretult lai ja põhimõtteliselt eristaksin nelja suunda:
Taimede kasutamine seebis – kange teena, õlileotisena või peeneks jahvatatuna – annab seebile suhteliselt tagasihoidliku aroomi. Lisaks veel huvitava tekstuuri.
Eeterlikud õlid. Neid on kerge kasutada ja nad annavad lisaks aroomile ka nahka ja hinge parandava toime. Eeterlikke õlisid saab hästi omavahel segada ning sedamoodi teha nahka hooldavaid või meeleolu parandavaid seepe. Väga kergesti lenduvad eeterlikud õlid püsivad seebis kauem, kui kasutada ka looduslikku fiksaatorit (apelsinikoored, kannikesejuurepulber jne).
Parfüümõlid. Kui tahta teha täiesti looduslikku seepi, siis pole parfüümõlidel muidugi seebikatlasse asja. Kuid vahel tahaks ka teisi asju proovida … Igal juhul on seebikeetmisel õige kasutada ainult neid parfüümõlisid, mida tootja on selleks otstarbeks selgesõnaliselt lubanud. Siis on kindel, et me oma nahale viga ei tee ja ühtlasi saame ka teada, kuidas täpselt neid õlisid seebisse doseerida ning kuidas nad seebistumisprotsessi mõjutama hakkavad.
Minule isiklikult meeldivad nö. sisuga seebid, olgu selleks sisuks siis ravimtaimed, köögiviljad või lihtsalt lilleõied. Taimed lisavad seebile värvi, konsistentsi ja vähesel määral ka aroomi ning aitavad kaasa rohkema vahu tekkele. Märkusena olgu öeldud, et taimed seebis toetavad mõningate nahahädade ravi, kuid ei asenda arstivisiiti. Kuigi – erand kinnitab reeglit …
Püüan kõik seebiteoks vajaminevad ravimtaimed kasvatada isevõi puhtast loodusest korjata, kuid kui see pole võimalik, ostan taimi usaldusväärsetelt ravimtaimede korjajatelt Põlvamaalt. Minu lemmikuteks on piparmünt, meliss, saialill (mis säilitab alati oma kauni oranži tooni), salvei, rosmariin. Samuti on kenad ja kasulikud roosiõielehed.
Põhimõtteliselt võib seebi sisse panna kõiki taimi, mida kõlbab süüa või millest teed keeta. Peale selle on veel olemas nö. köögiviljaseebid. Need on enamasti sellised, kus vedeliku moodustab kas täiesti või osaliselt mingi püreeritud aedvili: kurk, porgand, punane peet jne.
Üks klientide seas väga populaarne seep on tõrvaseep. Selle männitõrva ostan küll sisse, seni on parim tõrv tulnud Siberist, kuid ka Eestis aetud männitõrvaga on hea seepi teha.
Kaer (Avena sativa) Kasutatakse peenestatud kaerahelbeid ja kaerajahu. Kaera kasutatakse välispidiselt selliste nahaprobleemide puhul nagu sügelus ja ekseemid, taim mõjub puhastavalt ja ärritust leevendavalt. Aitab ka liigse higistamise korral ning on sügavniisutava toimega.
Kummel (Matricaria chamomilla): Kasutatakse kummeliõisi (jahvatatud) või oliiviõli baasil tehtud leotist. Kummel mõjub ekseemide ja sügeluse puhul nahale põletikku vähendavalt, ravib haavu ja rahustab.
Lavendliõied (Lavandula angustifolia) : Ka lavendlist kasutatakse õisi või õlileotist. Välispidiselt kasutatakse lavendlit (eriti eeterlikku õli) kergete põletuste, haavade ja löövete korral; lavendliõitel on antiseptiline ja lihaspingeid leevendav mõju.
Patshulilehed (Pogostemon cablin): Kasutatakse peenestatud või jahvatatud lehti. Välispidiselt akne ja ekseemide korral, taim kiirendab naharakkude uuenemist ja peletab putukaid.
Petersell (Petroselinum crispum): Kasutatakse kuivatatud taime. Sisaldab palju vitamiine, on põletikuvastase toimega ja pidurdab oksüdatsiooniprotsesse, varjab teisi lõhnu, mõjub puhastavalt ja nahka pleegitavalt.
Piparmünt (Mentha piperita): Kasutatakse peenestatud lehti või kanget teed. Aitab ekseemide ja nahaärrituste puhul, taim mõjub antiseptiliselt ja jahutavalt.
Rosmariin (Rosmarinus officinalis): Kasutatakse pulbriks jahvatatud rosmariiniokkaid või kanget teed (koos teiste ravimtaimedega). Välispidiselt kasutatakse rosmariini lihaskrampide puhul – ta elustab, parandab vereringet ja ergutab nahka. Ettevaatust epilepsia, kõrge vererõhu ja raseduse esimese trimestri korral!
Rooibostee (Aspalathus linearis): Kasutatakse kanget teed. Tee sisaldab aineid, mis usutavasti pidurdavad vananemisprotsessi. Oma kodumaal – Lõuna-Aafrikas – kasutatakse taime nii sees- kui välispidiselt allergiate ja ekseemide puhul.
Raudrohi (Achillea millefolia): Raudrohuga ravisid juba Rooma leegionärid oma haavu ja ka tänapäeval kasutatakse taime samal otstarbel. Tal on hooldav, antibakteriaalne mõju.
Saialill (Calendual officinalis): Kasutatakse kollaseid õielehti. Saialill on rahvameditsiinis tuntud kui erinevate nahahädade - punetav ja/või põletikuline nahk, akne, lööbed, mähkmedermatiit – ravija. Saialill mõjub põletikku pärssivalt, antiseptiliselt ja antimükootiliselt.
Salvei (Salvia officinalis): Salveid võib kasutada peenestatud/jahvatatud kujul, aga ka teena või õlileotisena. Seebis mõjub salvei nahka pinguldavalt, antiseptiliselt ja desodoreerivalt.
Sidrunmeliss (Melissa officinalis): Kasutatakse peenestatud/jahvatatud lehti või teed. Antidepressant. Välispidiselt saab kasutada esmaabivahendina lõikehaavade ja putukahammustuste korral, kuna ta on viirusevastase toimega ja meeleolu parandav.
Kannikesejuurepulber: Kasutatakse pulbriks jahvatatud juurt, mis seob seebis kergesti lenduvaid eeterlikke õlisid, nagu nt tsitruselised jne.
TEISED LOODUSLIKUD LISANDID
Aedporgand (Daucus carota var. sativa) - Kasutatakse nii porgandimahla kui pehmekskeedetud ja püreeritud porgandit, samuti porgandiseemneõli. Sisaldab palju beetakarotiini ja antioksüdante, vitamiine ja mineraale. Annab seebile kena värvitooni.
Kurk (Cucumis sativus): Kosmeetikas leiavad kasutust nii kurgimahl, -viljaliha, -koor kui -seemned. Kurgimahl on iidsetest aegadest tuntud näonahka toniseeriva, puhastava ja noorendava vahendina.
Kohv - Puhastab nahka surnud rakkudest, seega sobib jahvatatud kohv koorivatesse seepidesse. Kohvil on desodoreeriv ehk halbu lõhnu eemaldav toime.
Männitõrv - Oli juba vanasti hinnatud ravim. Seda määriti peale nahahaiguste ja -hädade ning isegi hambavalu puhul. Vaiku – mida on nimetatud ka põletamata tõrvaks või tooreks tõrvaks – on mitmed soome sugu rahvad kogunud ja kasutanud. Seebi sisse panduna aitab tõhusalt psoriaasi ravimisel.
Mesi - Niisutav ja pehmendav vahend, antiseptiline ja bakterivastane. Seebile lisab vahtu.
Mesilasvaha- Toimib seebis nagu looduslik konservant, pehmendab nahka.
Meresool - Selles on palju mineraale, vereringet stimuleeriv, nahka pinguldav. Teeb seebi kõvemaks. Suures koguses kuivatab nahka liialt.
Ravimuda - Muda kiirendab naha uuenemisprotsesse, parandab vereringet ja tal on antibakteriaalne toime. Muda ja mineraalsoolad leevendavad tõhusalt psoriaasi, aknet, ekseeme. Samuti aitab muda leevendada lihasevalusid, reumat ja artriiti. Seebis annab kooriva efekti.
Ravisavid - Kasutatakse rohelist, punast, roosat, kollast, valget savi; ka laavamulda. Savi klaarib ja pinguldab nahka, ka mõjub ta nahka rahustavalt. Peale selle seob hästi eeterlikke õlisid seebis.
Šokolaad -Tänu kakaovõisisaldusele nahka toitev ja hooldav; sellega saab hästi marmoreerida ning sobib vaniljeseepidesse.
SEEBI AJALUGU ja SEEBITEGU
Seep on pesemisvahend, mille efekt tuleneb vees lahustuvatest rasvhappesooladest.
Seep on üks vanemaid pesemisvahendeid. Seda hakati valmistama umbes 2000 aasta eest, esialgu tuhast ja rasvast, hiljem soodast ja rasvast. Seebi valmistamine suuremates kogustes sai võimalikuks alles 18. sajandi lõpul, mil avastati viis sooda tootmiseks keedusoolast.
Seepi valmistatakse väga paljude sortidena: majapidamis-, sauna-, tualett-, laste-, kosmeetilised ja ravimseebid. Tualettseepidele lisatakse mitmesuguseid värv- ja lõhnaaineid, ravimseepidele mitmesuguseid ravimeid (tõrv, vaik, glütseriin jt).
Seebi kvaliteet oleneb valmistamiseks kasutatavatest rasvainetest ja lisanditest.
Seepi saab ka herneste ja ubade keeduveest, millele on lisatud soodat
Rasvhapete naatrium või kaaliumsoolade seguna puhastab seep nahka ja kõiki pestavaid esemeid mustusest eelkõige tänu vahule. Just vaht seob endaga mustuse ja mikroobid, mis veega loputamisel ära uhutakse. Mikroobe surmavat ehk desinfitseerivat toimet seebil pole.
Tavalise (pesu)seebiga pole imikut kunagi pesta soovitatud. Kunagistes arstiraamatutes lubati vaid leiget vett kasutada. Hiljem tuli käibele lasteseep, milles tavalisele seebile oli lisatud boorhapet. Sellega muudeti seebi reaktsioon nahale sobivalt kergelt happeliseks. Kuid just viimasel ajal on boorhappel avastatud kestval kasutamisel rida kahjustavaid omadusi ja selle aine kasutamist (ka toiduainetööstuses, meditsiinis jm) on oluliselt piiratud.
Ajalugu
Eestis omandati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal sakslastelt. Kodudes keedeti seepi 19. sajandini loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhalehelises. Lehelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi . Taludes kasutati omakeedetud seepi veel peale II Maailmasõda.
Vanasti tohtis seepi kulutada ainult peapesemiseks. Muu keha pidi leppima tuha ning vihaga. Igal laupäevaõhtul pesti ennast tuhalehelisega puhtaks. Vanasti olevat naised pidanud oma meeste pead puhtaks pesema. Sellest on tulnud ka ütlus poissmeeste kohta: “Tal pole ju veel peapesijat.” Ka pesu pesti ainult lehelisega, ilma seebita.
Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning ära kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasva kasutamine. Hülgerasvast tehtud seep oli must ja haises vängelt, kuid pesi hästi plekid välja. Tihti keedeti seebiks ka surnud loomad. Lambarasv läks küünalde valmistamiseks.
Seebikeetmisprotsess koosnes kolmest etapist. Rasvade seebistamist oli soovitav alustada mitte liiga kange leelisega vaid osa hiljem juurde lisada; muidu võis juhtuda, et kogu rasv ei seebistunud. Edasi toimus seebi väljasoolamine jällegi lisades soola portsjonite kaupa ja seejärel seebi puhtaks ehk klaariks keetmine. Kui keetmine oli lõpetatud, lasti seebil pajas jahtuda. Pärisseep kogunes peale ja hangus tahkeks, seebipära ehk soop jäi alla. Seebist lõigati noaga tükid, mis pandi soojemasse kohta vähemalt kuueks nädalaks kuivama. Saadud seep kõlbas tarvitada aastaid ja isegi aastakümneid.
Keemikutarkust: Rasvade (glütserooli triestrid C11–C19 alifaatsete rasvhapetega) seebistamisel tekivad vees lahustuvad rasvhapete soolad, mis kihistatakse väljasoolamisega:
RCOOCH(CH2OCOR)2 + NaOH → Rasvade seebistamine → 3RCOO-Na+ + HOCH(CH2OH)2
Seebi keetmine
Seebikeetmine on meile tulnud arvatavasti keskajal sakslaste käest, varem tuntud juba Vana-Idas. Enne seepi kasutati leelist. Vanasti tarvitati palju loomarasvast kanges leelises keedetud seepi, kuigi searasv pidi parem olema ja sellest tehtud seep rohkem vahutama.
Seebikeetmise esimeses etapis lahustati rasvu, keetes neid tuhaleelises, hiljem, XIX saj teisel poolel, seebikivi (NaOH) lahuses. Keedeti seni, kuni keedus muutus esialgu piimjaks, siis paksenes ja hakkas mõla külge kinni jääma. Leelist tuli keedusele lisada osade kaupa, mitte korraga. Seebi küpsust prooviti segu taldrikule või muule külmale asjale tilgutades. Kui segu oli kuumalt läbipaistev ja jahtudes tõmbus pisut häguseks, tekkis selle hangunud tilga ümber õrn piirjoon, mis tähendas, et seep on valmis. Väljasoolatud seep tuli nüüd puhtaks ehk klaariks keeta. Liigne vesi auras seebi pinnalt ära. Jahtumise käigus tekkisid seebi pinnale suured mullid, keedeti seni, kuni need kadusid, seejärel jäeti seep patta hanguma. Jahtunud seep lõigati lahti ning pandi kuiva ja sooja kohta vähemalt pooleks aastaks. Pärast sellist seismist oli seep valmis. Keedunõu põhja jäänud seebipära ehk soop kõlbas hästi mustemate riiete ja põranda pesemiseks. Perenaistel oli vanal ajal kombeks saada palju seepi, pööramata tähelepanu seebi headusele.
Parim seep pidavat tulema hülgerasvast, see vahutab hästi. Vaesematel aegadel aga olevat kuulu järgi saartel seepi keedetud ka silgust. Võib arvata, et hästi see ei lõhnanud!
Materjal ja abivahendid:
Vaja läheb sea- ja/või loomarasva, seebikivi (NaOH) või kanget tuhalehelist ja soola. Keedunõuks sobib malmist või roostevabast terasest pada või pott, segamiseks metallist või puust suurem ja tugevam lusikas või mõla.
Loomarasva all peetakse silmas eeskätt veiserasva. Üksnes loomarasvast keedetud seep vahutab vähe ega lahustu hästi külmas vees. Searasvast valmistaud seep on tiheda püsiva vahuga ja pehme ning lahustub vees hästi, kuid vanasti peeti puhast searasva seebikeetmiseks liiga hinnaliseks. Odavamate seepide tegemiseks ei kasutatud seda üldse. Eestis tarvitati tavaliselt sea- ja loomarasva koos. Tänapäeval sobib seebikeetmiseks ka poest ostetud searasv.
Seebikivi (NaOH) on valge kristalne aine, mis lahustub vees kergesti, vee temperatuur seejuures tõuseb. Seebikivilahus on läbipaistev värvitu vedelik, mis sõrmede vahel hõõrudes tundub libe. Söövitav! Õhuga kokku puutudes muutub seebikivi osaliselt soodaks.
Tegemine
Seebikeetmisprotsess koosnes kolmest etapist: rasvade seebistamine, seebi väljasoolamine ja seebi puhtaks ehk klaariks keetmine. Valmiskeedetud seep hangus tahkeks.
1. Rasvu seebistati, keetes neid seebikivilahuses või kanges tuhalehelises, kuni keedus muutus esiteks piimjaks ning seejärel aegamööda aina paksemaks, hakates lõpuks mõla külge kinni jääma. Mida puhtam ja värskem oli rasv, seda raskem oli seda seebistada. Siinjuures oli abiks valmisseebi lisamine rasvadele. Looma- ja searasv seebistuvad kergemini lahjemas leelislahuses. Seetõttu pidi esialgne leelislahus olema lahjem ning kui seebistumisprotsess on alanud, st seebilahus muutunud piimjaks, võis lahuse leeliselisust pisitasa suurendada lahust osade kaupa juurde valades. Liiga järsult leelist lisades võis juhtuda, et kogu rasv ei seebistunud.
Seebi küpsust prooviti keetu taldrikule või muule külmale asjale tilgutades. Kui segu oli kuumalt läbipaistev ning jahtudes tõmbas vaid õige pisut häguseks, kusjuures hangunud tilga ümber tekkis õrn valge piirjoon, võis arvata, et seep on valmis. Kui ka kuum seebilahus oli hägune või ümbritses jahtunud seebitilka hall joon, ei olnud kogu rasv veel seebistunud ja seebilahust tuli edasi keeta. Võis ka juhtuda, et jahtunud seebitilk kattus üleni valgete kristallidega. Sel juhul oli seebiliimis liiga palju leeliselist ainet ning segule pidi lisama rasva ja keetma seda veel kuni rasvade täieliku seebistumiseni.
2. Väljasoolamise eesmärk oli eraldada valmisseep seebipärast. Valminud seebisegu tasasel tulel keetes lisati väikeste koguste kaupa soola. Segu muutub sealjuures esialgu vedelamaks, siis aga hakkab seep tasapisi pinnale tõusma. Segu nõrgalt keetes lisati sellele järk-järgult kogu retseptis ettenähtud sool. Kui soola lisati liiga kiiresti, võis juhtuda, et seep kogunes pinnale liiga ruttu ja klimpidena, tekitades poorse massi, milles seebiosakeste vahele jäi liiga palju aluslahust ja millest ei saadud kvaliteetset hästivahutavat seepi. Kui väljasoolamine oli lõpetatud, lasti seebil jahtuda ja hanguda.
3. Väljasoolatud seep võidi keeta puhtaks ehk klaariks. Seejuures seebistusid viimased vabad rasvaosakesed ning ka üleliigne vesi auras seebisegust ära. Puhtakskeetmise ajal tekkisid seebi pinnale suured lõhkevad mullid ning seebimass tõusis. Keedeti seni, kuni mullid kadusid ja seep lõpetas tõusmise. Saadud seebimass oli tihe ja ühtlane. Seejärel kuumutamine lõpetati ja jäeti seep seisma, et tekkinud soop korralikult eralduks ja põhja vajuks.
4. Valmiskeedetud seep jäeti patta jahtuma ja hanguma. Kui keetmine oli lõpetatud, lasti seebil pajas jahtuda. Päris seep kogunes peale, seebipära ehk soop jäi alla. Kui seebikraam oli puhas, st sooled sõnnikust hoolikalt puhtaks pestud, tuli musta seepi vähe ja kollast saadi peaaegu kogu pajatäis. Jahtunud seep lõigati tükkideks ja pandi ahju peale, truubiäärele või mujale soojemasse kohta kuivama. Soopa kasutati mustemate riiete ja põrandate pesemiseks.
Hangunud seebist lõigati noaga tükid, mis pandi ahju peale, truubiäärele või mujale soojemasse kohta vähemalt kuueks nädalaks kuivama. Valmisseep kõlbas tarvitada aastaid ja isegi aastakümneid.
Seep on üks vanemaid pesemisvahendeid. Seda hakati valmistama umbes 2000 aasta eest, esialgu tuhast ja rasvast, hiljem soodast ja rasvast. Seebi valmistamine suuremates kogustes sai võimalikuks alles 18. sajandi lõpul, mil avastati viis sooda tootmiseks keedusoolast.
Seepi valmistatakse väga paljude sortidena: majapidamis-, sauna-, tualett-, laste-, kosmeetilised ja ravimseebid. Tualettseepidele lisatakse mitmesuguseid värv- ja lõhnaaineid, ravimseepidele mitmesuguseid ravimeid (tõrv, vaik, glütseriin jt).
Seebi kvaliteet oleneb valmistamiseks kasutatavatest rasvainetest ja lisanditest.
Seepi saab ka herneste ja ubade keeduveest, millele on lisatud soodat
Rasvhapete naatrium või kaaliumsoolade seguna puhastab seep nahka ja kõiki pestavaid esemeid mustusest eelkõige tänu vahule. Just vaht seob endaga mustuse ja mikroobid, mis veega loputamisel ära uhutakse. Mikroobe surmavat ehk desinfitseerivat toimet seebil pole.
Tavalise (pesu)seebiga pole imikut kunagi pesta soovitatud. Kunagistes arstiraamatutes lubati vaid leiget vett kasutada. Hiljem tuli käibele lasteseep, milles tavalisele seebile oli lisatud boorhapet. Sellega muudeti seebi reaktsioon nahale sobivalt kergelt happeliseks. Kuid just viimasel ajal on boorhappel avastatud kestval kasutamisel rida kahjustavaid omadusi ja selle aine kasutamist (ka toiduainetööstuses, meditsiinis jm) on oluliselt piiratud.
Ajalugu
Eestis omandati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal sakslastelt. Kodudes keedeti seepi 19. sajandini loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhalehelises. Lehelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi . Taludes kasutati omakeedetud seepi veel peale II Maailmasõda.
Vanasti tohtis seepi kulutada ainult peapesemiseks. Muu keha pidi leppima tuha ning vihaga. Igal laupäevaõhtul pesti ennast tuhalehelisega puhtaks. Vanasti olevat naised pidanud oma meeste pead puhtaks pesema. Sellest on tulnud ka ütlus poissmeeste kohta: “Tal pole ju veel peapesijat.” Ka pesu pesti ainult lehelisega, ilma seebita.
Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning ära kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasva kasutamine. Hülgerasvast tehtud seep oli must ja haises vängelt, kuid pesi hästi plekid välja. Tihti keedeti seebiks ka surnud loomad. Lambarasv läks küünalde valmistamiseks.
Seebikeetmisprotsess koosnes kolmest etapist. Rasvade seebistamist oli soovitav alustada mitte liiga kange leelisega vaid osa hiljem juurde lisada; muidu võis juhtuda, et kogu rasv ei seebistunud. Edasi toimus seebi väljasoolamine jällegi lisades soola portsjonite kaupa ja seejärel seebi puhtaks ehk klaariks keetmine. Kui keetmine oli lõpetatud, lasti seebil pajas jahtuda. Pärisseep kogunes peale ja hangus tahkeks, seebipära ehk soop jäi alla. Seebist lõigati noaga tükid, mis pandi soojemasse kohta vähemalt kuueks nädalaks kuivama. Saadud seep kõlbas tarvitada aastaid ja isegi aastakümneid.
Keemikutarkust: Rasvade (glütserooli triestrid C11–C19 alifaatsete rasvhapetega) seebistamisel tekivad vees lahustuvad rasvhapete soolad, mis kihistatakse väljasoolamisega:
RCOOCH(CH2OCOR)2 + NaOH → Rasvade seebistamine → 3RCOO-Na+ + HOCH(CH2OH)2
Seebi keetmine
Seebikeetmine on meile tulnud arvatavasti keskajal sakslaste käest, varem tuntud juba Vana-Idas. Enne seepi kasutati leelist. Vanasti tarvitati palju loomarasvast kanges leelises keedetud seepi, kuigi searasv pidi parem olema ja sellest tehtud seep rohkem vahutama.
Seebikeetmise esimeses etapis lahustati rasvu, keetes neid tuhaleelises, hiljem, XIX saj teisel poolel, seebikivi (NaOH) lahuses. Keedeti seni, kuni keedus muutus esialgu piimjaks, siis paksenes ja hakkas mõla külge kinni jääma. Leelist tuli keedusele lisada osade kaupa, mitte korraga. Seebi küpsust prooviti segu taldrikule või muule külmale asjale tilgutades. Kui segu oli kuumalt läbipaistev ja jahtudes tõmbus pisut häguseks, tekkis selle hangunud tilga ümber õrn piirjoon, mis tähendas, et seep on valmis. Väljasoolatud seep tuli nüüd puhtaks ehk klaariks keeta. Liigne vesi auras seebi pinnalt ära. Jahtumise käigus tekkisid seebi pinnale suured mullid, keedeti seni, kuni need kadusid, seejärel jäeti seep patta hanguma. Jahtunud seep lõigati lahti ning pandi kuiva ja sooja kohta vähemalt pooleks aastaks. Pärast sellist seismist oli seep valmis. Keedunõu põhja jäänud seebipära ehk soop kõlbas hästi mustemate riiete ja põranda pesemiseks. Perenaistel oli vanal ajal kombeks saada palju seepi, pööramata tähelepanu seebi headusele.
Parim seep pidavat tulema hülgerasvast, see vahutab hästi. Vaesematel aegadel aga olevat kuulu järgi saartel seepi keedetud ka silgust. Võib arvata, et hästi see ei lõhnanud!
Materjal ja abivahendid:
Vaja läheb sea- ja/või loomarasva, seebikivi (NaOH) või kanget tuhalehelist ja soola. Keedunõuks sobib malmist või roostevabast terasest pada või pott, segamiseks metallist või puust suurem ja tugevam lusikas või mõla.
Loomarasva all peetakse silmas eeskätt veiserasva. Üksnes loomarasvast keedetud seep vahutab vähe ega lahustu hästi külmas vees. Searasvast valmistaud seep on tiheda püsiva vahuga ja pehme ning lahustub vees hästi, kuid vanasti peeti puhast searasva seebikeetmiseks liiga hinnaliseks. Odavamate seepide tegemiseks ei kasutatud seda üldse. Eestis tarvitati tavaliselt sea- ja loomarasva koos. Tänapäeval sobib seebikeetmiseks ka poest ostetud searasv.
Seebikivi (NaOH) on valge kristalne aine, mis lahustub vees kergesti, vee temperatuur seejuures tõuseb. Seebikivilahus on läbipaistev värvitu vedelik, mis sõrmede vahel hõõrudes tundub libe. Söövitav! Õhuga kokku puutudes muutub seebikivi osaliselt soodaks.
Tegemine
Seebikeetmisprotsess koosnes kolmest etapist: rasvade seebistamine, seebi väljasoolamine ja seebi puhtaks ehk klaariks keetmine. Valmiskeedetud seep hangus tahkeks.
1. Rasvu seebistati, keetes neid seebikivilahuses või kanges tuhalehelises, kuni keedus muutus esiteks piimjaks ning seejärel aegamööda aina paksemaks, hakates lõpuks mõla külge kinni jääma. Mida puhtam ja värskem oli rasv, seda raskem oli seda seebistada. Siinjuures oli abiks valmisseebi lisamine rasvadele. Looma- ja searasv seebistuvad kergemini lahjemas leelislahuses. Seetõttu pidi esialgne leelislahus olema lahjem ning kui seebistumisprotsess on alanud, st seebilahus muutunud piimjaks, võis lahuse leeliselisust pisitasa suurendada lahust osade kaupa juurde valades. Liiga järsult leelist lisades võis juhtuda, et kogu rasv ei seebistunud.
Seebi küpsust prooviti keetu taldrikule või muule külmale asjale tilgutades. Kui segu oli kuumalt läbipaistev ning jahtudes tõmbas vaid õige pisut häguseks, kusjuures hangunud tilga ümber tekkis õrn valge piirjoon, võis arvata, et seep on valmis. Kui ka kuum seebilahus oli hägune või ümbritses jahtunud seebitilka hall joon, ei olnud kogu rasv veel seebistunud ja seebilahust tuli edasi keeta. Võis ka juhtuda, et jahtunud seebitilk kattus üleni valgete kristallidega. Sel juhul oli seebiliimis liiga palju leeliselist ainet ning segule pidi lisama rasva ja keetma seda veel kuni rasvade täieliku seebistumiseni.
2. Väljasoolamise eesmärk oli eraldada valmisseep seebipärast. Valminud seebisegu tasasel tulel keetes lisati väikeste koguste kaupa soola. Segu muutub sealjuures esialgu vedelamaks, siis aga hakkab seep tasapisi pinnale tõusma. Segu nõrgalt keetes lisati sellele järk-järgult kogu retseptis ettenähtud sool. Kui soola lisati liiga kiiresti, võis juhtuda, et seep kogunes pinnale liiga ruttu ja klimpidena, tekitades poorse massi, milles seebiosakeste vahele jäi liiga palju aluslahust ja millest ei saadud kvaliteetset hästivahutavat seepi. Kui väljasoolamine oli lõpetatud, lasti seebil jahtuda ja hanguda.
3. Väljasoolatud seep võidi keeta puhtaks ehk klaariks. Seejuures seebistusid viimased vabad rasvaosakesed ning ka üleliigne vesi auras seebisegust ära. Puhtakskeetmise ajal tekkisid seebi pinnale suured lõhkevad mullid ning seebimass tõusis. Keedeti seni, kuni mullid kadusid ja seep lõpetas tõusmise. Saadud seebimass oli tihe ja ühtlane. Seejärel kuumutamine lõpetati ja jäeti seep seisma, et tekkinud soop korralikult eralduks ja põhja vajuks.
4. Valmiskeedetud seep jäeti patta jahtuma ja hanguma. Kui keetmine oli lõpetatud, lasti seebil pajas jahtuda. Päris seep kogunes peale, seebipära ehk soop jäi alla. Kui seebikraam oli puhas, st sooled sõnnikust hoolikalt puhtaks pestud, tuli musta seepi vähe ja kollast saadi peaaegu kogu pajatäis. Jahtunud seep lõigati tükkideks ja pandi ahju peale, truubiäärele või mujale soojemasse kohta kuivama. Soopa kasutati mustemate riiete ja põrandate pesemiseks.
Hangunud seebist lõigati noaga tükid, mis pandi ahju peale, truubiäärele või mujale soojemasse kohta vähemalt kuueks nädalaks kuivama. Valmisseep kõlbas tarvitada aastaid ja isegi aastakümneid.
Seebi retseptid:
Taluperenaine" nr.10 oktoober 1930 leheküljel 279
25 mäda kanamuna, 200 g seebikivi, 200 g kampoli või kuusevaiku, 6 - 8 I vett, peotäis soola. Vesi aetakse keema, lisatakse seebikivi ja koorest vabastatud kanamunad, lastakse pool tundi keeda, lisatakse kampol, keedetakse umbes 1-11/2 tundi. lisatakse sool ja lastakse veel 1/2 tundi keeda, jäetakse nõusse jahtuma ja kuivatatakse nagu harilikku seepi. Seebi valmistamiseks võib tarvitada kana-, hani-, pardi- ja varesemune.
Tervetest munadest seep tuleb helekollane, mädamunadest pruunikas.
Seebitegu 1:
Seebi keetmiseks vajalikud ained
15 naela seebirasva (1 nael = 400 grammi),
1,5 pange vett,
3 naela seebikivi,
soovi korral 4 naela valku või kampolit
ja umbes peotäis soola
Valmistamine:
Seebi valmistamisel lasta seebirasv ja vees lahustunud 3/4naela seebikivi keema. Kui seebikivi on rohkem, ei muutu rasv nii hästi seebiks. Pärast esialgset keetmist lisatakse ülejäänud vees lahustunud seebikivi ja keedetakse segades nõnda kaua, kuni seep segamismõla küljelt niidisarnaselt venima hakkab. Selleks kulub umbes 4-5 tundi. Poole keetmise ajal lisame seebile juurde veel kampolit, mis teeb seebi kergemaks ja vahutavamaks. Kui seep on 4-5 tundi keenud, lisada juurde sool, mille mõjul seep pinnale koguneb. Liiga palju soola teeb seebi pudedaks. Pärast soola lisamist keeta veel umbes pool tundi. Seep on valmis, kui ta külma vette tilgutades kohe hangub ja vee selgeks jätab, mõla küljest hästi lahti tuleb ja hõõrudes vahutab. Valmis seep võib katlas hanguda või valada läbi sõela laia puuanumasse. Kui seep on hangunud, lõigatakse temast parajad pikad tükid ja kuivatatakse.
Ümber keetmine
Kui seep esimese keetmise järel puhas ega tihe ei ole, tuleb ta ümber keeta. Selleks lõigatakse seep väikesteks tükkideks, lisatakse puhast nõrka soolvett (20 naela seebi kohta 1,5-2 pange vett, milles on veidi seebikivi) ja keedetakse. Seep sulab ja temas leiduvad rasvaosad muutuvad lõplikult seebiks, mis hangub palju tihedamaks. Kui keetmisel on liiga palju seebikivi kasutatud, jääb seep rabedaks. siis aitab vähe, kui me seepi uuesti puhta pehme veega keedame ja hanguda lasema.
Kui uut seepi keedame, võime vähem seebikivi kasutada ja selle asemel rabedat seepi juurde lisada. Kui seep on nii rabe, et teda mitte kuidagi pesemiseks tarvitada ei saa, võib teda väikesteks tükkideks lõigata ja vähekeevas vees hästi aeglaselt segades üles sulatada. seesugust pehmet seepi võib siis pesemiseks kasutada. Kui seebikivi on aga liiga vähe, on seep kleepuv ja ei vahuta. Siis tuleb seepi uuesti keeta, lisades juurde rohkem seebikivi.
Seebi keetmine tuha leelisega
Seepi võib keeta ka tuhaleelisega, milleks on kõige parem kasutada kasepuutuhka. Valmistades tihe tuhasegu:
1 pang tuhka,
3 pange vett, nii et kanamuna segu peal ujub
Seep keeta 15 naela rasva, 1 nael seebikivi, 1,5 pange tuhasegu, 4 naela vaigu või kampoli ja 10 peotäie soolaga. Osa tuhasegu laseme rasva ja osa tuhasegu seebikiviga keema minna, Ülejäänud segu ja seebikivi lisame keetmise ajal. Paaritunnise keetmise ajal lisame vaiku ja jätkame keetmist. Soolaga koos võib vähehaaval ka mõne toobi külma vett juurde lisada. Seep eraldub nii nagu on kirjeldatud eespool.
Seebikeetmine tuhaleelisega 1943. a. „Rahva kalendrist“
Võetakse 2 osa head sõelutud kasepuutuhka ja 1 osa kustutatud lupja, segatakse segi ja valatakse keev vesi peale. Segu lastakse 1 – 2 päeva seista, vahetevahel segades, et leelis saaks kangem. Vee hulgaga oldagu tagasihoidlik, et leelis liiga lahja ei saaks. Seebikeetmiseks kasutatav tuhaleelis peab nimelt nii kange olema, et seal toores kanamuna peal seisab. Kui lupja käepärast pole, saab läbi ka ilma selleta, kuid tuhka läheb siis märksa rohkem ja seda peab vahetevahel segades leotama 2 – 3 päeva. Nii valmistatud tuhaleelist võetakse 1 liiter 400 g rasva kohta.
Rasva-tuhaleelise segu keedetakse raudpajas kogu aeg puumõlaga segades mitte väga käredal tulel 6 – 8 tundi. Umbes 2 tunnise keetmise järel lisatakse iga 400 g rasva kohta veel ½ liitrit leelist juurde. Keetmise algul tekib seebile palju vahtu, hiljem enam mitte.
Et proovida, kas seep on valmis, tilgutame mõned tilgad seepi külma vette. Kui seep jääb peale ujuma ja vesi klaasis täiesti selgeks, siis on seep valmis väljasoolamiseks. Lööb aga vesi klaasis hallikaks, siis tuleb seepi edasi keeta ja leelist juurde lisada.
Väljasoolamisel lisatakse seebimassile iga 400 g rasva kohta peotäis soola ja pisut külma vett. Seepi segatakse, kuni sool on sulanud. Hästisoolatud seep lööb sõrmega proovides mõla küljest lahti. Vähesoolatud seep jääb tihkelt mõla külge ja ei vahuta.
On seep soolatud, lastakse ta kas samas pajas või teise anumasse ümbertõstetult hanguda. Hangunult lõigatakse seep tükkideks ja pannakse kuivama.
Värvuselt on leelisega keedetud seep võrdlemisi hall. Kui tahetakse saada valgemat seepi, siis võib seepi pehme lume- või vihmaveega ümber keeta ja uuesti hanguda lasta, seda niikaua korrates, kuni seep on ilus valge.
Kuidas keeta seepi?
Rasv kuumutatakse pehmes, esialgu vähese seebikivi lisandiga vees, kuni rasv on sulanud ja kuum. Vähehaaval pannakse juurde seebikivi (umbes 13 -15 % rasva kaalust) ja kampolit või vaiku (kuni 10 % rasva kaalust). Keedetakse kogu aeg mõlaga segades, kuni kogu rasv on ühtlaselt seebistunud. Kui seebikivi on kohe alguses liiga palju pandud, ei seebistu rasv ühtlaselt, osade kaupa lisamisel on seebistumine täielikum. Nii saadakse poolvedel seep. Kõva seebi saamiseks lisatakse keemise lõpul soola, mille mõjul seep pinnale tõuseb, n.-ö. välja sooldub. Alla jääv vedelik (soop) sisaldab leelist, soola, glütseriini ja teisi aineid ning on küllalt tugeva puhastava toimega.
Seebikivi asemel võib seebi keetmiseks tarvitada ka tuhaleelist, s. o. kaaliumleelist. Parim on kesetuhaleelis. Selle saamiseks valatakse kasetuhale kuuma vett ja lastakse tuhal seista, kuni vedelik selgub. Küllalt kange leelise saamiseks tuleb üht ja sama vett mitu korda värskele tuhale valada. Kaaliumleelis on tunduvalt nõrgema toimega kui seebikivi (naatriumleelis). Tarvitada võib ka tuhaleelist koos seebikiviga.
Kampol või vaik suurendab seebi säilivust ning teeb ta paremini vahutavaks.
VALMISTAME ISE SEEPI!
Vajalikud vahendid: searasv, destilleeritud vesi, 16 % NaOH lahus (või lahusta 6 ml destilleeritud vees 1 g NaOH), väike plekk-kauss, klaaspulk, joogiklaas, vaja läheb ka pliiti
1. Pane kauss pliidile ja kuumuta selles nõrgemal kuumusel 5 g rasva. Sega pidevalt klaaspulgaga ning kuumuta rasva pliidil 5 minutit. Kui rasv pritsima hakkab, võta kauss korraks pliidilt
2. Lisa 6 ml NaOH lahust ning keeda segu pideval segamisel. Kausist aurustunud vesi tuleb pidevalt asendada uue destilleeritud veega.
3. Et kindlaks teha seebi keetmise lõppu, pane klaasi veidi vett ja võta kausist klaaspulgaga veidi seepi. Kui seep vees täielikult lahustub ning vee pinnal tekkib vaht, on seep valmis. Lase seebil jahtuda.
Keemia X-XI klassile lk 265
50 ml vett ja 4 g naatriumhüdroksiidi. Lahusele lisada väikeste osade kaupa 4 g searasva. Keeta segu, väga vahutamise korral katkestada keetmine mõneks ajaks. Pärast 45 minutist keetmist eemaldada kaas ja keeta lahust umbes 1 tund segades segu vahel…???… Kasutades vee asemel alkohoolset keskkonda (15 ml vett + 25 ml etanooli), saab seebikeetmise aega oluliselt lühendada.
Seebikeetmise retsept:
10 kg rasva (lõpnud loomad, toiduks kõlbmatu liha)
1,0 kg seebikivi (naatriumhüdroksiidi NaOH)
0,5 kg kampolit
0,1–0,2 kg keedusoola
Keeta ühtlasel tulel 4–6 tundi esialgu pidevalt segades. Keemise käigus lisada vett selles osas, mis auruna eraldub. Vältida ülekeetmist!
Lihtne seebiretsept
• Vaja on sea- või loomarasva, seebikivi ja lehelist ning malm- või roostevabast terasest mahukat potti. Kõik rasvajätted võib tulusalt ära tarvitada majapidamises, kui need keedetakse seebiks.
• Seebikivi soovitas ERMi juhtteadur Kristel Rattus küsida keemia- ja aiakaupu müüvatest poodidest.
• Lehelise tegemiseks sõeluda lehtpuu tuhast välja söed ja sõmerad tükid, kallata tuhale kuuma vett või see kotis patta keema panna. Seejärel jätta tuha ja vee segu jahtuma ning selginema. Jahtunud lehelise võib kurnata läbi hõreda riide. Seebilehelis pidi olema nii kange, et sellesse pandud kanamuna põhja ei vajunud.
• Seepi õpetab tegema 1929. aastal ilmunud «Perenaise käsiraamat» nii: 2 kg rasva pääle võetakse 400 gr seebikivi, pannakse 3 liitrit kanget lehelist juurde ja lastakse keeda tund aega. Siis pannakse veel 2–3 liitrit kanget lehelist juurde, riputatakse 1–2 peotäit soola sisse ja lastakse kõik veel pool tundi keeda, kuni leheline välja jookseb. Seep võetakse nüüd tulelt, lõigatakse pääle täielist jahtumist ja hangumist tükkideks ja pannakse lauale kuivama.
Vastseliina, 1976
Seebikivi arvestati silma järgi - 1 osa kivi ja 3 osa seebikraami. Kui liha oli lahja, siis 4 osa liha kohta 1 osa kivi. Kui kõik tarvilik hulk seebi liha kokku sai, seebikivi ka ära tükeldatud, siis pesti suur tagumine 12-ne pangeline pada puhtaks, valati 3-4 ämbrit vett, millesse pandi seebikraam ja kuumutati keemiseni. Liha keedeti tasasel tulel üsna pehmeks, alles siis pandi patta peenestatud seebikivi. Kogu aeg segades keedeti seni, kuni kõik oli muutunud ühtlaseks läbipaistmatuks massiks, milles polnud enam ühtki tükki. Kui ka vahtu enam ei tõusnud, võis arvata, et seep on valmis. Siis tõsteti vedel seep madalasse lamedasse puunõusse ja lasti hanguda. Pada aga pesti hoolega, muidu sool ja seebikivi oleks tema otsemaid roostesse ajanud. Seep aga jahtus järgmise päevani. Siis lõigati temast pika noa abil tükid ja võeti seep mollist välja. Korralik seep pandi sooja ahju äärele, kus nad pikaajalise seismise järele päris kõvaks kuivasid, mõnikord eraldati veel esimene teisest sordist, siis oli üks valge, teine tume seep. Valget tarvitati nii rohkem silmnäo pesemiseks, kuna mustem kõlbas ka saunas käimiseks.
Seebi keetmine tuhalehelisega Vasula, 1935
Võtta iga naela rasva kohta liiter leelist ja panna keema. Kahe tunnilise keetmise järele lisada iga naela kohta veel ½ ltr. leelist juure. Keeta kogu aeg segades 6-8 tundi.
Kas seep on valmis “väljasoolamiseks”?
Tilgutada külma veega klaasi mõned tilgad. Jääb seep peale ujuma ja vesi klaasis täiesti selgeks, võib seebi välja soolata. Omandab vesi halli läike, tuleb leelist juure lisada ja veel keeta.
Väljasoolamine
Lisada naela rasva kohta peotäis soola (mageda rasva korral) ja pisut külma vett, segades kuni sool sulanud. Hästisoolatud seep lööb sõrmega proovides labida küljest lahti, vähesoolatud seep jääb tihedasti labida külge.
Lasta hanguda
Et saada valgemat seepi, tuleb seep ümber keeta. Võtta 10 naela seebi kohta 5-6 ltr. vihmavett, sulatada selles seep, keeta ühtlaseks pudruks ja lasta hanguda.
“Eesti Naine” nr 3, 1931
Seepi keedetakse harilikult suuremas ja paksemas malmpajas. Paja suurus oleneb rasva hulgast. Harilikult arvatakse 2 kg rasva kohta 400 g seebikivi (so 5 nl rasva kohta 1 nl seebikivi), 5 liitrit vett või kasetuha lehelist, 200-300 g vaiku või kolofooniumi ja 3-4 peotäit soola. Tehakse leheline ehk libe väga kange, siis võib seebikivi vähem võtta, isegi 2 kg rasva kohta 250-300 gr seebikivi. Vett või libedat võetakse ikka retseptis antud hulga järgi. Rasv pannakse enne antud hulga veega keema ning keedetakse 3/4-1 tund, siis hakatakse järgu kaupa juure lisama seebikivi. Seebikivi korraga juure lisades tekiks järsku palju vahtu ja seep ajaks kõik üle. Vaiku lisatakse juure, et seep mitte pehmeks ei jääks, mis võtab palju aega kuivamisel ning ei vahuta nii hästi. Seepi keedetakse nüüd kaks tundi tasasel tulel pikkamööda, vahetpidamata puumõlaga segades, et seep ei keeks üle. Umbes kahetunnilise keetmise järel lisatakse seebile juure sool, et seep paremini eralduks seebiperast ja saaks seega selgem. Soolaga keedetakse seepi veel pool tundi. Teisel päeval lõigatakse seep tükkideks ja pannakse sooja truubi juure õhurikkasse kohta kuivama.
“Perenaiste käsiraamat”. Tallinn, 1929
Kõik rasvajätted võib tulusalt ära tarvitada majapidamises, kui need keedetakse seebiks. 2 kg rasva pääle võetakse 400 gr seebikivi, pannakse 3 liitrit kanget lehelist juurde ja lastakse keeda tund aega. Siis pannakse veel 2-3 liitrit kanget lehelist juurde, riputatakse 1-2 peotäit soola sisse ja lastakse kõik veel pool tundi keeda, kuni leheline välja jookseb. Seep võetakse nüüd tulelt, lõigatakse pääle täielist jahtumist ja hangumist tükkideks ja pannakse lauale kuivama.
UUS SEEP:
Kogused on sellised:10 l vett, 4 kg rasva 2/3 kruusitäit jämedat soola ja peoga vaiku kui on, ja selle koguse kohta 800gr seebikivi
25 mäda kanamuna, 200 g seebikivi, 200 g kampoli või kuusevaiku, 6 - 8 I vett, peotäis soola. Vesi aetakse keema, lisatakse seebikivi ja koorest vabastatud kanamunad, lastakse pool tundi keeda, lisatakse kampol, keedetakse umbes 1-11/2 tundi. lisatakse sool ja lastakse veel 1/2 tundi keeda, jäetakse nõusse jahtuma ja kuivatatakse nagu harilikku seepi. Seebi valmistamiseks võib tarvitada kana-, hani-, pardi- ja varesemune.
Tervetest munadest seep tuleb helekollane, mädamunadest pruunikas.
Seebitegu 1:
Seebi keetmiseks vajalikud ained
15 naela seebirasva (1 nael = 400 grammi),
1,5 pange vett,
3 naela seebikivi,
soovi korral 4 naela valku või kampolit
ja umbes peotäis soola
Valmistamine:
Seebi valmistamisel lasta seebirasv ja vees lahustunud 3/4naela seebikivi keema. Kui seebikivi on rohkem, ei muutu rasv nii hästi seebiks. Pärast esialgset keetmist lisatakse ülejäänud vees lahustunud seebikivi ja keedetakse segades nõnda kaua, kuni seep segamismõla küljelt niidisarnaselt venima hakkab. Selleks kulub umbes 4-5 tundi. Poole keetmise ajal lisame seebile juurde veel kampolit, mis teeb seebi kergemaks ja vahutavamaks. Kui seep on 4-5 tundi keenud, lisada juurde sool, mille mõjul seep pinnale koguneb. Liiga palju soola teeb seebi pudedaks. Pärast soola lisamist keeta veel umbes pool tundi. Seep on valmis, kui ta külma vette tilgutades kohe hangub ja vee selgeks jätab, mõla küljest hästi lahti tuleb ja hõõrudes vahutab. Valmis seep võib katlas hanguda või valada läbi sõela laia puuanumasse. Kui seep on hangunud, lõigatakse temast parajad pikad tükid ja kuivatatakse.
Ümber keetmine
Kui seep esimese keetmise järel puhas ega tihe ei ole, tuleb ta ümber keeta. Selleks lõigatakse seep väikesteks tükkideks, lisatakse puhast nõrka soolvett (20 naela seebi kohta 1,5-2 pange vett, milles on veidi seebikivi) ja keedetakse. Seep sulab ja temas leiduvad rasvaosad muutuvad lõplikult seebiks, mis hangub palju tihedamaks. Kui keetmisel on liiga palju seebikivi kasutatud, jääb seep rabedaks. siis aitab vähe, kui me seepi uuesti puhta pehme veega keedame ja hanguda lasema.
Kui uut seepi keedame, võime vähem seebikivi kasutada ja selle asemel rabedat seepi juurde lisada. Kui seep on nii rabe, et teda mitte kuidagi pesemiseks tarvitada ei saa, võib teda väikesteks tükkideks lõigata ja vähekeevas vees hästi aeglaselt segades üles sulatada. seesugust pehmet seepi võib siis pesemiseks kasutada. Kui seebikivi on aga liiga vähe, on seep kleepuv ja ei vahuta. Siis tuleb seepi uuesti keeta, lisades juurde rohkem seebikivi.
Seebi keetmine tuha leelisega
Seepi võib keeta ka tuhaleelisega, milleks on kõige parem kasutada kasepuutuhka. Valmistades tihe tuhasegu:
1 pang tuhka,
3 pange vett, nii et kanamuna segu peal ujub
Seep keeta 15 naela rasva, 1 nael seebikivi, 1,5 pange tuhasegu, 4 naela vaigu või kampoli ja 10 peotäie soolaga. Osa tuhasegu laseme rasva ja osa tuhasegu seebikiviga keema minna, Ülejäänud segu ja seebikivi lisame keetmise ajal. Paaritunnise keetmise ajal lisame vaiku ja jätkame keetmist. Soolaga koos võib vähehaaval ka mõne toobi külma vett juurde lisada. Seep eraldub nii nagu on kirjeldatud eespool.
Seebikeetmine tuhaleelisega 1943. a. „Rahva kalendrist“
Võetakse 2 osa head sõelutud kasepuutuhka ja 1 osa kustutatud lupja, segatakse segi ja valatakse keev vesi peale. Segu lastakse 1 – 2 päeva seista, vahetevahel segades, et leelis saaks kangem. Vee hulgaga oldagu tagasihoidlik, et leelis liiga lahja ei saaks. Seebikeetmiseks kasutatav tuhaleelis peab nimelt nii kange olema, et seal toores kanamuna peal seisab. Kui lupja käepärast pole, saab läbi ka ilma selleta, kuid tuhka läheb siis märksa rohkem ja seda peab vahetevahel segades leotama 2 – 3 päeva. Nii valmistatud tuhaleelist võetakse 1 liiter 400 g rasva kohta.
Rasva-tuhaleelise segu keedetakse raudpajas kogu aeg puumõlaga segades mitte väga käredal tulel 6 – 8 tundi. Umbes 2 tunnise keetmise järel lisatakse iga 400 g rasva kohta veel ½ liitrit leelist juurde. Keetmise algul tekib seebile palju vahtu, hiljem enam mitte.
Et proovida, kas seep on valmis, tilgutame mõned tilgad seepi külma vette. Kui seep jääb peale ujuma ja vesi klaasis täiesti selgeks, siis on seep valmis väljasoolamiseks. Lööb aga vesi klaasis hallikaks, siis tuleb seepi edasi keeta ja leelist juurde lisada.
Väljasoolamisel lisatakse seebimassile iga 400 g rasva kohta peotäis soola ja pisut külma vett. Seepi segatakse, kuni sool on sulanud. Hästisoolatud seep lööb sõrmega proovides mõla küljest lahti. Vähesoolatud seep jääb tihkelt mõla külge ja ei vahuta.
On seep soolatud, lastakse ta kas samas pajas või teise anumasse ümbertõstetult hanguda. Hangunult lõigatakse seep tükkideks ja pannakse kuivama.
Värvuselt on leelisega keedetud seep võrdlemisi hall. Kui tahetakse saada valgemat seepi, siis võib seepi pehme lume- või vihmaveega ümber keeta ja uuesti hanguda lasta, seda niikaua korrates, kuni seep on ilus valge.
Kuidas keeta seepi?
Rasv kuumutatakse pehmes, esialgu vähese seebikivi lisandiga vees, kuni rasv on sulanud ja kuum. Vähehaaval pannakse juurde seebikivi (umbes 13 -15 % rasva kaalust) ja kampolit või vaiku (kuni 10 % rasva kaalust). Keedetakse kogu aeg mõlaga segades, kuni kogu rasv on ühtlaselt seebistunud. Kui seebikivi on kohe alguses liiga palju pandud, ei seebistu rasv ühtlaselt, osade kaupa lisamisel on seebistumine täielikum. Nii saadakse poolvedel seep. Kõva seebi saamiseks lisatakse keemise lõpul soola, mille mõjul seep pinnale tõuseb, n.-ö. välja sooldub. Alla jääv vedelik (soop) sisaldab leelist, soola, glütseriini ja teisi aineid ning on küllalt tugeva puhastava toimega.
Seebikivi asemel võib seebi keetmiseks tarvitada ka tuhaleelist, s. o. kaaliumleelist. Parim on kesetuhaleelis. Selle saamiseks valatakse kasetuhale kuuma vett ja lastakse tuhal seista, kuni vedelik selgub. Küllalt kange leelise saamiseks tuleb üht ja sama vett mitu korda värskele tuhale valada. Kaaliumleelis on tunduvalt nõrgema toimega kui seebikivi (naatriumleelis). Tarvitada võib ka tuhaleelist koos seebikiviga.
Kampol või vaik suurendab seebi säilivust ning teeb ta paremini vahutavaks.
VALMISTAME ISE SEEPI!
Vajalikud vahendid: searasv, destilleeritud vesi, 16 % NaOH lahus (või lahusta 6 ml destilleeritud vees 1 g NaOH), väike plekk-kauss, klaaspulk, joogiklaas, vaja läheb ka pliiti
1. Pane kauss pliidile ja kuumuta selles nõrgemal kuumusel 5 g rasva. Sega pidevalt klaaspulgaga ning kuumuta rasva pliidil 5 minutit. Kui rasv pritsima hakkab, võta kauss korraks pliidilt
2. Lisa 6 ml NaOH lahust ning keeda segu pideval segamisel. Kausist aurustunud vesi tuleb pidevalt asendada uue destilleeritud veega.
3. Et kindlaks teha seebi keetmise lõppu, pane klaasi veidi vett ja võta kausist klaaspulgaga veidi seepi. Kui seep vees täielikult lahustub ning vee pinnal tekkib vaht, on seep valmis. Lase seebil jahtuda.
Keemia X-XI klassile lk 265
50 ml vett ja 4 g naatriumhüdroksiidi. Lahusele lisada väikeste osade kaupa 4 g searasva. Keeta segu, väga vahutamise korral katkestada keetmine mõneks ajaks. Pärast 45 minutist keetmist eemaldada kaas ja keeta lahust umbes 1 tund segades segu vahel…???… Kasutades vee asemel alkohoolset keskkonda (15 ml vett + 25 ml etanooli), saab seebikeetmise aega oluliselt lühendada.
Seebikeetmise retsept:
10 kg rasva (lõpnud loomad, toiduks kõlbmatu liha)
1,0 kg seebikivi (naatriumhüdroksiidi NaOH)
0,5 kg kampolit
0,1–0,2 kg keedusoola
Keeta ühtlasel tulel 4–6 tundi esialgu pidevalt segades. Keemise käigus lisada vett selles osas, mis auruna eraldub. Vältida ülekeetmist!
Lihtne seebiretsept
• Vaja on sea- või loomarasva, seebikivi ja lehelist ning malm- või roostevabast terasest mahukat potti. Kõik rasvajätted võib tulusalt ära tarvitada majapidamises, kui need keedetakse seebiks.
• Seebikivi soovitas ERMi juhtteadur Kristel Rattus küsida keemia- ja aiakaupu müüvatest poodidest.
• Lehelise tegemiseks sõeluda lehtpuu tuhast välja söed ja sõmerad tükid, kallata tuhale kuuma vett või see kotis patta keema panna. Seejärel jätta tuha ja vee segu jahtuma ning selginema. Jahtunud lehelise võib kurnata läbi hõreda riide. Seebilehelis pidi olema nii kange, et sellesse pandud kanamuna põhja ei vajunud.
• Seepi õpetab tegema 1929. aastal ilmunud «Perenaise käsiraamat» nii: 2 kg rasva pääle võetakse 400 gr seebikivi, pannakse 3 liitrit kanget lehelist juurde ja lastakse keeda tund aega. Siis pannakse veel 2–3 liitrit kanget lehelist juurde, riputatakse 1–2 peotäit soola sisse ja lastakse kõik veel pool tundi keeda, kuni leheline välja jookseb. Seep võetakse nüüd tulelt, lõigatakse pääle täielist jahtumist ja hangumist tükkideks ja pannakse lauale kuivama.
Vastseliina, 1976
Seebikivi arvestati silma järgi - 1 osa kivi ja 3 osa seebikraami. Kui liha oli lahja, siis 4 osa liha kohta 1 osa kivi. Kui kõik tarvilik hulk seebi liha kokku sai, seebikivi ka ära tükeldatud, siis pesti suur tagumine 12-ne pangeline pada puhtaks, valati 3-4 ämbrit vett, millesse pandi seebikraam ja kuumutati keemiseni. Liha keedeti tasasel tulel üsna pehmeks, alles siis pandi patta peenestatud seebikivi. Kogu aeg segades keedeti seni, kuni kõik oli muutunud ühtlaseks läbipaistmatuks massiks, milles polnud enam ühtki tükki. Kui ka vahtu enam ei tõusnud, võis arvata, et seep on valmis. Siis tõsteti vedel seep madalasse lamedasse puunõusse ja lasti hanguda. Pada aga pesti hoolega, muidu sool ja seebikivi oleks tema otsemaid roostesse ajanud. Seep aga jahtus järgmise päevani. Siis lõigati temast pika noa abil tükid ja võeti seep mollist välja. Korralik seep pandi sooja ahju äärele, kus nad pikaajalise seismise järele päris kõvaks kuivasid, mõnikord eraldati veel esimene teisest sordist, siis oli üks valge, teine tume seep. Valget tarvitati nii rohkem silmnäo pesemiseks, kuna mustem kõlbas ka saunas käimiseks.
Seebi keetmine tuhalehelisega Vasula, 1935
Võtta iga naela rasva kohta liiter leelist ja panna keema. Kahe tunnilise keetmise järele lisada iga naela kohta veel ½ ltr. leelist juure. Keeta kogu aeg segades 6-8 tundi.
Kas seep on valmis “väljasoolamiseks”?
Tilgutada külma veega klaasi mõned tilgad. Jääb seep peale ujuma ja vesi klaasis täiesti selgeks, võib seebi välja soolata. Omandab vesi halli läike, tuleb leelist juure lisada ja veel keeta.
Väljasoolamine
Lisada naela rasva kohta peotäis soola (mageda rasva korral) ja pisut külma vett, segades kuni sool sulanud. Hästisoolatud seep lööb sõrmega proovides labida küljest lahti, vähesoolatud seep jääb tihedasti labida külge.
Lasta hanguda
Et saada valgemat seepi, tuleb seep ümber keeta. Võtta 10 naela seebi kohta 5-6 ltr. vihmavett, sulatada selles seep, keeta ühtlaseks pudruks ja lasta hanguda.
“Eesti Naine” nr 3, 1931
Seepi keedetakse harilikult suuremas ja paksemas malmpajas. Paja suurus oleneb rasva hulgast. Harilikult arvatakse 2 kg rasva kohta 400 g seebikivi (so 5 nl rasva kohta 1 nl seebikivi), 5 liitrit vett või kasetuha lehelist, 200-300 g vaiku või kolofooniumi ja 3-4 peotäit soola. Tehakse leheline ehk libe väga kange, siis võib seebikivi vähem võtta, isegi 2 kg rasva kohta 250-300 gr seebikivi. Vett või libedat võetakse ikka retseptis antud hulga järgi. Rasv pannakse enne antud hulga veega keema ning keedetakse 3/4-1 tund, siis hakatakse järgu kaupa juure lisama seebikivi. Seebikivi korraga juure lisades tekiks järsku palju vahtu ja seep ajaks kõik üle. Vaiku lisatakse juure, et seep mitte pehmeks ei jääks, mis võtab palju aega kuivamisel ning ei vahuta nii hästi. Seepi keedetakse nüüd kaks tundi tasasel tulel pikkamööda, vahetpidamata puumõlaga segades, et seep ei keeks üle. Umbes kahetunnilise keetmise järel lisatakse seebile juure sool, et seep paremini eralduks seebiperast ja saaks seega selgem. Soolaga keedetakse seepi veel pool tundi. Teisel päeval lõigatakse seep tükkideks ja pannakse sooja truubi juure õhurikkasse kohta kuivama.
“Perenaiste käsiraamat”. Tallinn, 1929
Kõik rasvajätted võib tulusalt ära tarvitada majapidamises, kui need keedetakse seebiks. 2 kg rasva pääle võetakse 400 gr seebikivi, pannakse 3 liitrit kanget lehelist juurde ja lastakse keeda tund aega. Siis pannakse veel 2-3 liitrit kanget lehelist juurde, riputatakse 1-2 peotäit soola sisse ja lastakse kõik veel pool tundi keeda, kuni leheline välja jookseb. Seep võetakse nüüd tulelt, lõigatakse pääle täielist jahtumist ja hangumist tükkideks ja pannakse lauale kuivama.
UUS SEEP:
Kogused on sellised:10 l vett, 4 kg rasva 2/3 kruusitäit jämedat soola ja peoga vaiku kui on, ja selle koguse kohta 800gr seebikivi
Lehelis, lehelisega pesemine
Lehelis ehk puutuhaleotis on väga vana pesemisvahend, mida valmistati peamiselt lehtpuutuhast, parim oli kasepuutuhk. Tuhale valati peale tuline vesi ja segati. Mõne aja pärast lahus selgines ja peale tekkis libeaine.
Eestis tehti lehelist peamiselt kasetuhast, mõnikord ka lepa-, saare- või kadakatuhast. Vahel segati tuha hulka ka lupja. Villaste asjade vanutamiseks tehti lepalehelehelist. Lehelis sobis linaste kangaste pesemiseks. Puuvillaste riiete jaoks polnud tuhalehelis hea, kuna muutis kanga kollaseks.
Eestis tehti lehelist peamiselt kasetuhast, mõnikord ka lepa-, saare- või kadakatuhast. Vahel segati tuha hulka ka lupja. Villaste asjade vanutamiseks tehti lepalehelehelist. Lehelis sobis linaste kangaste pesemiseks. Puuvillaste riiete jaoks polnud tuhalehelis hea, kuna muutis kanga kollaseks.
Materjal: Lehtpuutuhk ja kuum vesi; soovi korral ka riidest kott tuha keetmiseks või hõre riie lehelise kurnamiseks.
Tegemine: Lehelise tegemiseks sõeluti tuhast välja söed ja sõmerad tükid ning kallati tuhale peale kuuma vett või pandi see koos kotiga patta keema. Seejärel jäeti tuha ja vee segu seisma - jahtuma ning selginema. Jahtunud lehelis võidi kurnata läbi hõreda riide. Kui ei kurnatud, võeti kasutusele ainult vedelik põhja settinud tuha pealt. Lehelist tehti ainult külmast tuhast, sest arvati, et kuumast tuhast valmistatud lehelis teeb pesu pesemise ajal käed kibedaks. Pesemiseks võeti soojendatud lehelist veega pooleks. Seebilehelis pidi olema nii kange, et sellesse asetatud kanamuna põhja ei vajunud.
Selle jaoss akati eelmisel päeval lipet tegema. Olli vaja hääd puutuhka. Pidi olema lehtpuu tuhk. Kuusepuu tuhk oli kerge ja tolmune. Lipetegemine oli ka oma ette kunss. Ku kuivale tuhale panti pääle mitte peris kiib vesi, siss lipe ess selgu ära. Ku panti peris kiib vesi, siss võts käe katik ku palanes. Ku tuhk tetti enne külmaveega niiskes ja panti pääle peris kiib vesi. Lipe selgusi ruttu ja es palule ka. Ku tuhk oli ära autet ja jahtunu, panti pääle peris külma vett. Nõnda mitu kõrda ku lipet vaja ole.
Karksi, 1973
Tegemine: Lehelise tegemiseks sõeluti tuhast välja söed ja sõmerad tükid ning kallati tuhale peale kuuma vett või pandi see koos kotiga patta keema. Seejärel jäeti tuha ja vee segu seisma - jahtuma ning selginema. Jahtunud lehelis võidi kurnata läbi hõreda riide. Kui ei kurnatud, võeti kasutusele ainult vedelik põhja settinud tuha pealt. Lehelist tehti ainult külmast tuhast, sest arvati, et kuumast tuhast valmistatud lehelis teeb pesu pesemise ajal käed kibedaks. Pesemiseks võeti soojendatud lehelist veega pooleks. Seebilehelis pidi olema nii kange, et sellesse asetatud kanamuna põhja ei vajunud.
Selle jaoss akati eelmisel päeval lipet tegema. Olli vaja hääd puutuhka. Pidi olema lehtpuu tuhk. Kuusepuu tuhk oli kerge ja tolmune. Lipetegemine oli ka oma ette kunss. Ku kuivale tuhale panti pääle mitte peris kiib vesi, siss lipe ess selgu ära. Ku panti peris kiib vesi, siss võts käe katik ku palanes. Ku tuhk tetti enne külmaveega niiskes ja panti pääle peris kiib vesi. Lipe selgusi ruttu ja es palule ka. Ku tuhk oli ära autet ja jahtunu, panti pääle peris külma vett. Nõnda mitu kõrda ku lipet vaja ole.
Karksi, 1973
Seebitegemise lingid ja muud seebijutud
Mõtlesin, et korjaks mõned seebitegemise lood kokku. Lisan neid siia kuidas kätte olen saanud või avastanud: Tänase seisuga ilma *-ta kõik lingid ja allikad üle kontrollimata.
1) * Seebitegu Kaali järve lähedal - GoodKaarma firmast = http://www.goodkaarma.com/saaremaa/et = http://www.goodkaarma.net/shop/index.php/et/seebivalmistamine/ = seebitegemine, pood, mis on seebis...
2) * Seebikeetmise õpetus Venemaa seebimeistre Smirnovi järele.
3) Krik, Artur 1936. Seebivalmistamise käsiraamat. Kodu- ja teiste tarbeseepide valmistamise teaduslikud ja praktilised alused, kohandatud eriti väike- ja kodutööstusele. Tallinn: Masinatarvitajate Ühingute Liit
4) G(rossschmidt), Liina 1909. Väike seebikeetmise õpetus. Tartu: Hermann.
5) G(rossschmidt), Liina 1909. Uus täieline seebikeetmise õpetus. Tartu: Hermann
6) * The Complete Guide to Soapmaking
7) * Soap Making Day - Anise Olive Oil Soap
8) * Miller's Homemade Soap Pages - I have tried to keep the emphasis of this site on COLD PROCESS soapmaking, but have included other methods and links as a service to those folks who want to try other ways.....
9) * http://perering.blogspot.com/2007/07/seep.html Seep - Kogu pere käsitööring.
10) Raamatu pealkiri: KÄSITÖÖ kudumisest klaasimaalini - mis siin oli???
11) http://www.erm.ee/et/Avasta/Rahvakultuur/Toovotted/Seep-ja-lehelis Retseptid, raamatud, juttu
12) * http://www.greengate.ee/index.php?page=4&id=744
13) * http://vardamoor.blogspot.com/2009/05/seebi-keetmine.html Seebi keetmine
14) * http://www2.epa.ee/Kmtext/00711.pdf Mudaseep
15) * Põhjarannik - Isetehtud seebiga on mõnusam pesta
16) * Virumaateataja - Isetehtud seep lõhnab hästi ja ei sisalda tehisaineid
17) * http://isetegija.net/phpBB2/viewtopic.php?t=222 - nõuab parooliga sisselogimist
18) * http://www.hobipunkt.ee/pood/ Hobipunkt - materjalid müügis
19) * Kotitekoinen saippua
20) Taluvihik, 9/1990
21) teema: koduKauniks foorumis
22) * Hobipunkt - Ideepank - seebi kalkulaator
23) * http://www.avilandra.ee/ Vaata: õpetused
24) * Mesindustarbed Paradiisi Mesilast - seebikivi müük
25) * Lk 22 - IGAPÄEVANE KÜLAELU JA TÖÖD
26) * Lye Calculator - seebi kalkulaator
27) * Soap Making
28) * WIKI - Seebi keetmine
29) * Haapsalu rannas rüüstatakse linnupesi - vanad linnumunad seebiks
30) * http://silluartiklid.blogspot.com/2008/11/julukingi-idee-seebikeetmine-see-on.html
31) * Retk orgaanilise keemia maailma lk 156 …… Rasva ja leelise kuumutamisel ning neid pidevalt segades tekkib püdel mass, mis koosneb seebist, glütseriinist, veest ja järelejäänud leelisest. See segu ehk liimseep sisaldab palju vett ja glütseriini - kulub kasutamisel kiiresti. Enamasti töödeldakse liimseep nn. tuumseebiks. Selleks lisatakse seebimassile keedusoola …….
32) * http://www.terviseleht.ee/200014/14_seep.php
33) * http://www.epl.ee/news/melu/roheline-seep-peseb-ja-puhastab.d?id=50721670 Rohelise seebi jutud
34) * http://www.orto.ee/index.php?lang=est&main_id=202 Rohelisest seebist: http://www.orto.ee/index.php?product_id=172&group_id=61&page=120&action=show_product_details&
35) * http://www.bioneer.ee/eluviis/tarbimine/aid-434/Kuidas-valida-seepi www.bioneer.ee Autor: Katrin Lipp "Kuidas valida seepi"
1) * Seebitegu Kaali järve lähedal - GoodKaarma firmast = http://www.goodkaarma.com/saaremaa/et = http://www.goodkaarma.net/shop/index.php/et/seebivalmistamine/ = seebitegemine, pood, mis on seebis...
2) * Seebikeetmise õpetus Venemaa seebimeistre Smirnovi järele.
3) Krik, Artur 1936. Seebivalmistamise käsiraamat. Kodu- ja teiste tarbeseepide valmistamise teaduslikud ja praktilised alused, kohandatud eriti väike- ja kodutööstusele. Tallinn: Masinatarvitajate Ühingute Liit
4) G(rossschmidt), Liina 1909. Väike seebikeetmise õpetus. Tartu: Hermann.
5) G(rossschmidt), Liina 1909. Uus täieline seebikeetmise õpetus. Tartu: Hermann
6) * The Complete Guide to Soapmaking
7) * Soap Making Day - Anise Olive Oil Soap
8) * Miller's Homemade Soap Pages - I have tried to keep the emphasis of this site on COLD PROCESS soapmaking, but have included other methods and links as a service to those folks who want to try other ways.....
9) * http://perering.blogspot.com/2007/07/seep.html Seep - Kogu pere käsitööring.
10) Raamatu pealkiri: KÄSITÖÖ kudumisest klaasimaalini - mis siin oli???
11) http://www.erm.ee/et/Avasta/Rahvakultuur/Toovotted/Seep-ja-lehelis Retseptid, raamatud, juttu
12) * http://www.greengate.ee/index.php?page=4&id=744
13) * http://vardamoor.blogspot.com/2009/05/seebi-keetmine.html Seebi keetmine
14) * http://www2.epa.ee/Kmtext/00711.pdf Mudaseep
15) * Põhjarannik - Isetehtud seebiga on mõnusam pesta
16) * Virumaateataja - Isetehtud seep lõhnab hästi ja ei sisalda tehisaineid
17) * http://isetegija.net/phpBB2/viewtopic.php?t=222 - nõuab parooliga sisselogimist
18) * http://www.hobipunkt.ee/pood/ Hobipunkt - materjalid müügis
19) * Kotitekoinen saippua
20) Taluvihik, 9/1990
21) teema: koduKauniks foorumis
22) * Hobipunkt - Ideepank - seebi kalkulaator
23) * http://www.avilandra.ee/ Vaata: õpetused
24) * Mesindustarbed Paradiisi Mesilast - seebikivi müük
25) * Lk 22 - IGAPÄEVANE KÜLAELU JA TÖÖD
26) * Lye Calculator - seebi kalkulaator
27) * Soap Making
28) * WIKI - Seebi keetmine
29) * Haapsalu rannas rüüstatakse linnupesi - vanad linnumunad seebiks
30) * http://silluartiklid.blogspot.com/2008/11/julukingi-idee-seebikeetmine-see-on.html
31) * Retk orgaanilise keemia maailma lk 156 …… Rasva ja leelise kuumutamisel ning neid pidevalt segades tekkib püdel mass, mis koosneb seebist, glütseriinist, veest ja järelejäänud leelisest. See segu ehk liimseep sisaldab palju vett ja glütseriini - kulub kasutamisel kiiresti. Enamasti töödeldakse liimseep nn. tuumseebiks. Selleks lisatakse seebimassile keedusoola …….
32) * http://www.terviseleht.ee/200014/14_seep.php
33) * http://www.epl.ee/news/melu/roheline-seep-peseb-ja-puhastab.d?id=50721670 Rohelise seebi jutud
34) * http://www.orto.ee/index.php?lang=est&main_id=202 Rohelisest seebist: http://www.orto.ee/index.php?product_id=172&group_id=61&page=120&action=show_product_details&
35) * http://www.bioneer.ee/eluviis/tarbimine/aid-434/Kuidas-valida-seepi www.bioneer.ee Autor: Katrin Lipp "Kuidas valida seepi"
Väljasoolamine
Kas seep on küps väljasoolamiseks?
Seebi küpsust prooviti keetu taldrikule või muule külmale asjale tilgutades. Kui segu oli kuumalt läbipaistev ning jahtudes tõmbas vaid õige pisut häguseks, kusjuures hangunud tilga ümber tekkis õrn valge piirjoon, võis arvata, et seep on valmis. Kui ka kuum seebilahus oli hägune või ümbritses jahtunud seebitilka hall joon, ei olnud kogu rasv veel seebistunud ja seebilahust tuli edasi keeta. Võis ka juhtuda, et jahtunud seebitilk kattus üleni valgete kristallidega. Sel juhul oli seebiliimis liiga palju leeliselist ainet ning segule pidi lisama rasva ja keetma seda veel kuni rasvade täieliku seebistumiseni.
Väljasoolamise eesmärk oli eraldada valmisseep seebipärast ja seep saaks seega selgem. Valminud seebisegu tasasel tulel keetes lisati väikeste koguste kaupa soola. Segu muutub sealjuures esialgu vedelamaks, siis aga hakkab seep tasapisi pinnale tõusma. Segu nõrgalt keetes lisati sellele järk-järgult kogu retseptis ettenähtud sool. Kui soola lisati liiga kiiresti, võis juhtuda, et seep kogunes pinnale liiga ruttu ja klimpidena, tekitades poorse massi, milles seebiosakeste vahele jäi liiga palju aluslahust ja millest ei saadud kvaliteetset hästivahutavat seepi. Kui väljasoolamine oli lõpetatud, lasti seebil jahtuda ja hanguda.
NB! Hästisoolatud seep lööb sõrmega proovides labida küljest lahti, vähesoolatud seep jääb tihedasti labida külge.
Seebi küpsust prooviti keetu taldrikule või muule külmale asjale tilgutades. Kui segu oli kuumalt läbipaistev ning jahtudes tõmbas vaid õige pisut häguseks, kusjuures hangunud tilga ümber tekkis õrn valge piirjoon, võis arvata, et seep on valmis. Kui ka kuum seebilahus oli hägune või ümbritses jahtunud seebitilka hall joon, ei olnud kogu rasv veel seebistunud ja seebilahust tuli edasi keeta. Võis ka juhtuda, et jahtunud seebitilk kattus üleni valgete kristallidega. Sel juhul oli seebiliimis liiga palju leeliselist ainet ning segule pidi lisama rasva ja keetma seda veel kuni rasvade täieliku seebistumiseni.
Väljasoolamise eesmärk oli eraldada valmisseep seebipärast ja seep saaks seega selgem. Valminud seebisegu tasasel tulel keetes lisati väikeste koguste kaupa soola. Segu muutub sealjuures esialgu vedelamaks, siis aga hakkab seep tasapisi pinnale tõusma. Segu nõrgalt keetes lisati sellele järk-järgult kogu retseptis ettenähtud sool. Kui soola lisati liiga kiiresti, võis juhtuda, et seep kogunes pinnale liiga ruttu ja klimpidena, tekitades poorse massi, milles seebiosakeste vahele jäi liiga palju aluslahust ja millest ei saadud kvaliteetset hästivahutavat seepi. Kui väljasoolamine oli lõpetatud, lasti seebil jahtuda ja hanguda.
NB! Hästisoolatud seep lööb sõrmega proovides labida küljest lahti, vähesoolatud seep jääb tihedasti labida külge.
Hangumine ja jahtumine
Valmiskeedetud seep jäeti patta jahtuma ja hanguma. Kui keetmine oli lõpetatud, lasti seebil pajas jahtuda. Päris seep kogunes peale, seebipära ehk soop jäi alla. Jahtunud seep lõigati tükkideks ja pandi ahju peale, truubiäärele või mujale soojemasse kohta vähemalt kuueks nädalaks kuivama. Valmisseep kõlbas tarvitada aastaid ja isegi aastakümneid.
Asetada vormid jahtuma, paari päeva pärast lüüa seebid vormidest välja ja jätta vähemalt kuuks ajaks järelvalmima.
Lapsed valavad seepi plastpudeli põhja ja saavad ümmargused seebid nagu kaeraküpsised. Kui seebimass on kokku segatud, kuid pole veel vormi valatud, saab juurde panna igasuguseid põnevaid lisandeid, näiteks eeterlikke õlisid, värve või taimi.
Asetada vormid jahtuma, paari päeva pärast lüüa seebid vormidest välja ja jätta vähemalt kuuks ajaks järelvalmima.
Lapsed valavad seepi plastpudeli põhja ja saavad ümmargused seebid nagu kaeraküpsised. Kui seebimass on kokku segatud, kuid pole veel vormi valatud, saab juurde panna igasuguseid põnevaid lisandeid, näiteks eeterlikke õlisid, värve või taimi.
Klaariks keetmine
Väljasoolatud seep võidi keeta puhtaks ehk klaariks. Seejuures seebistusid viimased vabad rasvaosakesed ning ka üleliigne vesi auras seebisegust ära. Puhtakskeetmise ajal tekkisid seebi pinnale suured lõhkevad mullid ning seebimass tõusis. Keedeti seni, kuni mullid kadusid ja seep lõpetas tõusmise. Saadud seebimass oli tihe ja ühtlane. Seejärel kuumutamine lõpetati ja jäeti seep seisma, et tekkinud soop korralikult eralduks ja põhja vajuks. * Et saada valgemat seepi, tuleb seep ümber keeta. Võtta 10 naela seebi kohta 5-6 ltr. vihmavett, sulatada selles seep, keeta ühtlaseks pudruks ja lasta hanguda.
SOOP
Soopa kasutati mustemate riiete ja põrandate pesemiseks. Soobale rasva ja kuusevaiku lisades saadi tõrvaseepi. Seda peeti eriti sobivaks silmapesuvahendiks, kuna olevat hoidnud kõiksuguste tõbede eest. Vajalikku vaiku käis iga keetja ise metsast kuuse küljest korjamas. Tõrvaseebi keetmine oli siiski kunst, mida igaüks ei osanud. Sellepärast kasutati soopa sageli niisama mustemate riiete ja põrandate pesemiseks.
* Seebipära võib väga hästi kasutada mitmesuguste puhastustööde juures, näiteks jämeda linase riide pesemiseks, linase riide pleegitamiseks, valge puupõranda ja värvimata laudade küürimiseks jne. Kui seebipärale lisada valku ning segades keeta 2-3 tundi, saame hästi puhastavalt mõjuva pehme määrde sarnase valgu seebi, millega hea pesta mustemat ja jämedamat riiet.
Allikad: * www.kodukauniks.ee/components/com_mambowiki/index.php?title=Seebi_keetmine
* Seebipära võib väga hästi kasutada mitmesuguste puhastustööde juures, näiteks jämeda linase riide pesemiseks, linase riide pleegitamiseks, valge puupõranda ja värvimata laudade küürimiseks jne. Kui seebipärale lisada valku ning segades keeta 2-3 tundi, saame hästi puhastavalt mõjuva pehme määrde sarnase valgu seebi, millega hea pesta mustemat ja jämedamat riiet.
Allikad: * www.kodukauniks.ee/components/com_mambowiki/index.php?title=Seebi_keetmine
Vigadeparandused
• Kui seep esimese keetmise järel puhas ega tihe ei ole, tuleb ta ümber keeta. Selleks lõigatakse seep väikesteks tükkideks, lisatakse puhast nõrka soolvett (20 naela seebi kohta 1,5-2 pange vett, milles on veidi seebikivi) ja keedetakse. Seep sulab ja temas leiduvad rasvaosad muutuvad lõplikult seebiks, mis hangub palju tihedamaks.
• Kui keetmisel on liiga palju seebikivi kasutatud, jääb seep rabedaks. Siis aitab vähe, kui me seepi uuesti puhta pehme veega keedame ja hanguda lasema. Kui uut seepi keedame, võime vähem seebikivi kasutada ja selle asemel rabedat seepi juurde lisada. Kui seep on nii rabe, et teda mitte kuidagi pesemiseks tarvitada ei saa, võib teda väikesteks tükkideks lõigata ja vähekeevas vees hästi aeglaselt segades üles sulatada. Seesugust pehmet seepi võib siis pesemiseks kasutada.
• Kui seebikivi on aga liiga vähe, on seep kleepuv ja ei vahuta. Siis tuleb seepi uuesti keeta, lisades juurde rohkem seebikivi.
• Kui keetmisel on liiga palju seebikivi kasutatud, jääb seep rabedaks. Siis aitab vähe, kui me seepi uuesti puhta pehme veega keedame ja hanguda lasema. Kui uut seepi keedame, võime vähem seebikivi kasutada ja selle asemel rabedat seepi juurde lisada. Kui seep on nii rabe, et teda mitte kuidagi pesemiseks tarvitada ei saa, võib teda väikesteks tükkideks lõigata ja vähekeevas vees hästi aeglaselt segades üles sulatada. Seesugust pehmet seepi võib siis pesemiseks kasutada.
• Kui seebikivi on aga liiga vähe, on seep kleepuv ja ei vahuta. Siis tuleb seepi uuesti keeta, lisades juurde rohkem seebikivi.
Seebi keetmisel vaja teada:
Seebis peaks olema vähemalt üks osa:
Kõva rasva – tagab tugeva seebitüki, mis veega kokkupuutel kohe vedelaks ja vormist välja ei lähe. Sõltuvalt kombinatsioonist võiks kõva rasva seebis olla 30 – 65%.
Vahtutekitavat rasva – seda võiks olla 10 – 25%. Päris levinud on siinkohal kookosrasv, kuid samuti palmirasv ja oliiviõli (see tekitab väga õrna ja väiksepoorilist vahtu).
Eriti hooldavat õli – mina kasutan siinkohal tavaliselt mandliõli või rohelise avokaado õli või jojobaõli. Tavaliselt pannakse seda õli umbes 5% ning kui tahetakse eriti luksuslikku seepi, siis muidugi oluliselt rohkem.
”Pehmeid” õlisid – need pole väga hinnalised ja neil puuduvad erilised tunnused, kuid nad annavad lihtsalt hea seebi: rapsiõli, päevalilleõli, maisiõli, sojaõli jms.
Kõva rasva – tagab tugeva seebitüki, mis veega kokkupuutel kohe vedelaks ja vormist välja ei lähe. Sõltuvalt kombinatsioonist võiks kõva rasva seebis olla 30 – 65%.
Vahtutekitavat rasva – seda võiks olla 10 – 25%. Päris levinud on siinkohal kookosrasv, kuid samuti palmirasv ja oliiviõli (see tekitab väga õrna ja väiksepoorilist vahtu).
Eriti hooldavat õli – mina kasutan siinkohal tavaliselt mandliõli või rohelise avokaado õli või jojobaõli. Tavaliselt pannakse seda õli umbes 5% ning kui tahetakse eriti luksuslikku seepi, siis muidugi oluliselt rohkem.
”Pehmeid” õlisid – need pole väga hinnalised ja neil puuduvad erilised tunnused, kuid nad annavad lihtsalt hea seebi: rapsiõli, päevalilleõli, maisiõli, sojaõli jms.
Tellimine:
Postitused (Atom)